Sain alles nüüd talvel tagantjärgi Saarnaki lugusid kirjutades teada sealse veel ühe kohanime: Sarapuuränk. Seal Sääreotsast tulles, kus laid laiemaks kosub.
Aga… ei mäleta teps, oli siis seal ka mõni sarapuu? Sarapikku vähemasti mitte, see oleks kindlasti meelde jäänud. Küll meenub aga metsa sisse jäänud raudkiviaed. See on kulgenud vanasti pikalt-pikalt talu poole välja, justkui kohalik Hiina müür. Eks nüüdseks ole ta kohati üsna väsinud ja laiali vajunud. Aga siiski suuresti alles. Erinevalt Hiiumaast, kus palju kiviaedu täiteks ja teab milleks ära viidi.
Kaseaid. Selles metsas ma polnudki varem käinud? Ranna poolt sisse tungimiseks liiga läbimatu padrik, ent maa suunast hõlpsasti ligipääsetav. Ilmselgelt on tegu kunagise puisniiduga. Nüüdseks on seda taas hõredamaks raiutud. 2005. aastal hakkasin Saarnakil metsast puudust tundma. Siis olid männikud veel hoopis madalad. Too Kaseaid pakub aga tõesti kosutavat metsatunnet. Kõrge ja vaateid sulgev on see puistu, koosnedes valdavalt kaskedest, nagu nimele kohane. Puisniidu ajal vaevalt ta nõnda uhke mets oli. Küllap saadi siit natukese tarbepuud võtta. Puudega oli Saarnakil vanasti vägagi kitsas käes.
Päris palju jagus Kaseaia metsa rohekaid käokeeli. Nõnda ka lagedatele niitudele, kuhu peagi välja jõudsime. Mis imelik lugu, aina need rohekad kõikjal, seda tavalist õiget ööviiulit ehk kahelehist käokeelt nagu ette ei jäänudki.
Saarnaki talust lõunakaares laiuvad niidud on omaette maastik. Kõrgeks paisunud kadastikumüüridest liigendatud labürint, milles eksi või peagu ära. Ning pinnamood hüplemas tujukalt üles ja alla, mistap rohttaimestik väga vahelduvailmeline. Lausa lopsaka tarnanõoni välja.
Vaatesse jäi Pärnamäeränk II, nagu seda olen nimetama hakanud. Tõesti, tolle suurema väheldasem koopia on see, kus rahnunõlva üle kerkib tihedate pärnade salu.
Vasemal ilmusid aga jalakad. Siin on Saarnaki jalakatepiirkond. Mitmele poole puistatud veel noorepoolseid puid, aga ka lausa terve rivina. Jalakad on ägedad… Ehkki künnapuud mul veel lemmikumad. Künnapuid sel laiul siiski usutavasti ei leidu.
Saarnaki kõige avaramat niiduvaadet pakub talutagune veskimägi. Sain üllatusega teada, et kunagi oli see sootuks kartulimaa. Imestasin, et kartuleid laiu kõrgel seljakuharjal kasvatati. Kas põuasuvedel ikalduma ei kippunud? Ju siis saaki ikkagi saadi.
Istusin sel õhtul mõne aja veskiplatvormil, kõrvus lõokeste-pääsude-linavästrike hääled, silme ees rullumas künklik metslauguniit, ümber lopsakaid puudetukki. Kui ühtäkki avastasin, et vaade merele hakkab kinni tõmbuma. Puud juba Hanikatsil tükati ees. Kuueteistkümne aasta eest oli võsariba õige madaluke, osalt puudus sootuks.
Tjah, kõik muutub vägisi. Siin küll tehakse endiselt heina, karjatatakse lambaid, ent muidugi on raske hoida laiu välisilmet endisena. Elame ju ikkagi metsavööndis, kus loodus püüab igal võimalusel kõike taas metsa kasvatada.
Ehk sellel vaatel idaranda ja Hanikatsile ei lasta siiski päriselt kaotsi minna…
