Jälgi meid
Piletilevi 7-27.02

TEEMA

SUUR LUGU | Sinine teisipäev kuse, sõnniku ja maagia seltsis

„On see mingi nali?“ imestab üks lehelugeja, kui kaks nädalat tagasi loeb lehest pealkirja, kuidas liitri kuse annetamisega saab Mihkli talumuuseumisse tasuta. „Vägev värk,“ tõdeb ta siis, kui on leheloo ka läbi lugenud.

Ilus suvealguse teisipäev. Mihkli talumuuseumi päikest täis õuel puhub mõnus tuul. Puude varjus tuul küll vaikib ja juba kosunud parmud pinisevad tüütult ringi. Muuseumirahvas jalutab ringi puhastes, valgetes riietes. Eks ta omamoodi pidupäev olegi, sest katsetama hakatakse midagi sellist, mis viimase kuu ajaga on toonud muuseumile taolist tähelepanu, mida pole saadud Farmi-seriaali filmimise aegadest saadik, rohkem kui 20 aastat tagasi. Uudis sellest, et muuseum hakkab suvel traditsioonilisel moel kuse abil riiet, villa ja lõnga värvima, jõudis kõikidesse Eesti suurimatesse uudisteportaalidesse, kus itsitamise saatel räägiti küll uriinist, pissist ja kollasest vedelikust. 

Nali naljaks, aga tegelikult on tegemist tõsise tööga, mis vajab enne rahvale näitamist korralikku harjutamist ja selleks kutsuski muuseum endale külla Liis Luhamaa, kes Eestis selle ala suurim asjatundja. 

Kadri Kuusk, kes muuseumis värvimist veab, on salamahti juba harjutanud ja esimene pussakas kuse abil indigoga värvitud sinakat tooni villa on juba laual. Liis võtab selle, pistab nina sisse, nuusutab ja noogutab. Ütleb, et teadagi mille pärast äratuntav kirbe lõhn on täitsa olemas. 

Raul Vinni

Riiet värvitakse indigoga, mida saadakse taimedest, milletaolisi Eestis ei kasva. Liis ütleb, et 80 grammi indigot maksab ligikaudu 25 eurot. Tänapäeval on olemas ka keemiliselt toodetud värvained, mis on odavamad ja annavad poole rohkem välja. Aga see pole ikkagi see. Loodusliku indigoga värvimise nõks on selles, et see aine ei lahustu vees ning vajab aluselist keskkonda, mille tekitamiseks on kõige käepärasem kusi. Kuskohast taoline värvimine alguse sai, ei oska Liis ka arvata, sest nii tehti juba vanas Egiptuses ja kirja pole seda keegi pannud. 

Kusega värvimine pole muide Hiiumaal mingi uudne asi. Liis räägib, et külades olid selle ameti peal omad inimesed, samamoodi nagu sepad või mõne muu kindla töö tegijad. Ja muidugi värviti kusega vabrikus, kus töölised ise pidid andma panuse selleks, et neil ikka tööd jaguks. Indigoga tehtud riide värv oli olnud nii hea, et Liisi sõnul lagunes enne riie, kui kadus värv. 

Värvimise plats on Mihkli talumuuseumi elumaja taga. Spetsiaalselt ettevalmistatud – põlluservas kõrgub 20 tonni ehtsat hiiumaist sõnnikut. Seda on vaja seetõttu, et kui värvitav materjal kuse sisse ligunema pandud, peab olema soojas. Kui Jaanika Kuusk hangu hunnikusse lööb ja poti jaoks auku kaevab, annab tõusev aurupilv aimu, kui soe seal võib olla. Umbes nii jahedama sauna jagu soojust kindlasti. Iiliti puhuv tuul toob sõnnikuhunniku imalmagusa soojuse lainetena ka ninasõõrmetesse. 

Keeleteadlane: sõna „kusi“ on täiesti paslik

Hiiu Leht kirjutas muuseumi tegemistest mõnda aega tagasi ja sõna „kusi“ kasutamine tekitas inimestes elevust. Muuseumirahvas ise rääkis nii ja selle kasutamine tundus ainuõige, sest ka Paul Kokla „Hiiu Sõnaraamatus“ pole sõna „kusi“ puhul selgitust, vaid on toodud näitelaused, mis puudutavad just Kärdla kalevivabrikus kanga kusega värvimist. Hiiu Lehe uudist refereerisid mitmed riiklikud meediaväljaanded ja telekanalidki tegid muuseumi ettevõtmisest juttu. Sõna „kusi“ ei tulnud aga kellelgi üle huulte. Enamasti kasutati sõna uriin, aga ka kollane vedelik või piss. 

Küsisime kommentaari Eesti Keele instituudi keeleajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakonna juhatajalt Tiina Laansalult, kelle arvates on põlise omasõna kasutamine muuseumitoimetuste kontekstis kõigiti kohane. 

Tiina Laansalu kommentaar: 

„Kõnealustest sõnadest kusi on omasõna, piss laensõna ja uriin võõrsõna. Tundub, et võõrsõna tajutakse neist kõige neutraalsemana. 

Sõnad kusi ja uriin kuuluvad tänapäeval sageli näiteks meditsiini- ja anatoomiavaldkonda (kusejuha, uriinianalüüs), samas kui üldkeeles võidakse sõna kusi tajuda argikeelse või isegi vulgaarsena (see võib sõltuda ka inimese hoiakutest või näiteks murdetaustast). Sõna piss näib kuuluvat eriti just lastekeelde. Õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018 stiili- ega valdkonnamärgendeid neist ühegi puhul siiski kasutanud ei ole. 

Keelele on omane, et ajapikku võivad sõnade stiilivärvingud muutuda. Mis omal ajal on olnud neutraalne, on võinud muutuda markeerituks, saada teatud varjundi. Näiteks seesama klassikaline näide lehkavast isamaast („Sind surmani“, Lydia Koidula), kus sõna lehkav tähendas Koidula ajal ’lõhnav’, nüüd aga tähendab ’haisev’. Põlise omasõna kasutamine muuseumitoimetuste kontekstis tundub aga kõigiti kohane, eriti kuna just see on käinud traditsiooniliste tegevuste ja rahvapärimuse juurde.“

Murule on üles rivistatud valged ämbrid, mis algselt majoneesi jaoks mõeldud. Salatid on ammu valmis ja nüüd on neis liitrite kaupa säravkollast kust. Valgete ämbrite rivi lõpetab punane kanister, millel peal kirjad „saag ja trimmer“ ja siis suuremalt juba „KUSI“. Liis räägib, et selline märgistamine on hädavajalik, sest muidu läheb lihtsalt sassi. Ta teab rääkida, et kord oligi juhtunud taoline lugu, et värvimise jaoks oli kust kogutud kanistrisse, mis märgistamata garaažis muude vajalike vedelike kõrval seisis ja asjaga mitte kursis olev inimene seda teadmatusest niidukisse valas. Kuigi kuse vägi aitab värvimisele kaasa, siis niiduki käivitamiseks vajalikku pauku ta ei anna. 

Liis tõmbab kätte sinised kummikindad, mis kõvasti värvimist näinud. Värvimine pole niisama lihtne, et võtad aga kuse, paned värvi ja viskad lõnga sisse. See tahab veidi teaduslikumat lähenemist. Tuleb mõõta pH ja temperatuur, et vedelik ikka sobilik oleks.

Raul Vinni



Esimesel ämbril võetakse kaas pealt. Kuigi on hoiatatud, et tegu on üsna ärritavalt lõhnava protsessiga, siis polegi nagu midagi. Jaanika kükitab aga ämbri juures ja tema näost on näha, kuidas allpool on õhk vast veidi paksem. Kuid siis tuleb taas keerutav tuuleiil ja hetkeks on tunne nagu sattunuks ajamasinasse ja seisad muuseumiõue asemel hoopis mõnes ammuses avalikus käimlas. Sellises, mida oli igas linnas ja kuhu sisse minekuks tuli sügavalt sisse hingata. Kuseämbri lõhnad segunevad sõnnikuhunniku omadega. 

Liis ei tee teist nägugi ja pistab termomeetri otsa kuseämbrisse. Näidikul kerivad numbrid 30 soojakraadini. Pigem vähevõitu. Tema kogemuse järgi on 30–35 kraadi selline paras. Kadri leotab kuses lakmuspaberit, mis ei taha vajalikku pH taseme värvi minna. Õiget aluselist taset näitab paberi roheliseks värvumine, aga lipakad näitavad esimese kahe ämbri kohta liiga lahjat kollast värvi. Kolmas ämber annab soovitud tulemuse. 

Jaanika võtab ämbri ja valab õunamahlakollase, päikese käes sillerdava kuse Sulev Loopalu valmistatud savist nõusse. Mässib indigokivi linasesse riidesse ja uputab selle nõusse. Liis räägib, et kivi tuleb aeg-ajalt käia mudimas, et ta rohkem värvi välja annaks. Kusi muudab kohe tooni, kui värvainega kokku puutub. Jaanika võtab puntra lõnga ja paneb needki nõusse. Savinõu kaetakse tihkelt lambanahaga ja uputatakse sügavale sõnnikuhunnikusse. 

Teisel pool sõnnikuhunnikut on üks nõu juba paar päeva soojas olnud. Liis vaatab sisse ja ütleb, et päris valmis see veel pole. Nimelt peavad tekkima õiged värvikihid ja kuse pinnale kirme. Kraam segatakse ära, pannakse kust juurde ja läheb sooja tagasi. 

Järgmisena kaevatakse sõnnikust välja ämber, kust peaks tulema välja juba lõplikult värvitud kraam. Liis õngitseb ämbrist lõnga, mis tõesti ilusat sinist värvi.  Õhuga kokku puutudes muudab lõng värvi justkui veelgi. Puhas maagia.  

Raul Vinni

Liis pole tulemusega ikkagi päris rahul ja mõõdab ämbris oleva kuse temperatuuri ning hüüatab üllatunult, et see on üle 40 kraadi, mis on ilmselgelt liiga soe. Tundub, et värvimise kõige tähtsam oskus ongi just õige temperatuuri hoidmine. Kadri tunnistab, et nad peavadki veel harjutama ja kui ilmad jahedamaks lähevad, on ka sooja sättimine veidi lihtsam. 

Eemal määgib lammas ja Kadri märgib, et kuse seest tuli siniseks värvituna välja just nendesamade muuseumilammaste vill ja lõng. Kusi ja sõnnik ka hiiumaist päritolu. Ainult indigo on mujalt, mis Liisi sõnul on normaalne, kuna Eestis sellist värvainet ei leidu ning seda ongi alati sisse toodud. 

Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.

Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.HL585x400

Juba juulis saab tunnikese ja natuke peale kestnud värvimise lugu näha ja tunda igaüks. Kõige erilisema kogemuse saab aga kindlasti siis, kui muuseumisse tulles liitrijagu kust kaasa võtta. Ilma valehäbita, sest seda väärt kraami kulub päris palju. Pealegi saab liitri kuse eest tasuta muuseumisse. Arvestades nüüd, et muuseumi pilet maksab kuus eurot, on kusi suisa kullahinnaga. Igatahes palju kallim kui bensiin, mis maksab hetkel 1.80 liitrist. 

 

Sinine esmaspäev pole vaid pohmell 

Väljendit “sinine esmaspäev“ teatakse pigem kui päeva pärast rasket nädalavahetust. Algupäraselt on see aga seotud just indigoga kanga värvimisega. Seda protsessi on kirjeldatud nii, et kangas jäeti käärimissegusse 12 tunniks. Õhu käes siniseks värvumine toimus õhtust hommikuni järgmised 12 tundi. Selline tsükkel rikuti aga pühapäeviti, mil kõik ausad kristlased pidasid hingamispäeva. Värvitav materjal jäi siis värvisegusse terveks ööpäevaks ning esmaspäev algas kanga „siniseks tegemisega“, millest sellid ja õpipoisid olulise osa õhu teha jätsid. Värvalite rahulik nädala algus tõi käibele termini sinine esmaspäev, mille tähendus tänapäevaks on mõneti muutunud.

Majoneesiämbrid ei viita sellele, et käimas on suurem salatitegu, vaid hoopis pesueht kuse abil lõnga ja riide siniseks värvimine.

Muuseum lasi Mihklisse ekstra värvimise jaoks tuua 20 tonni head sõnnikut, et värvipotte soojas hoida.

Liis Luhamaad ei paista potist tulev aroom üldse häirivat.

 

Jaanika Kuusk paneb kuse sisse likku uue portsu lõnga, mis saadud muuseumilammaste villast.

Liis Luhamaa kontrollib, kas lõng on saanud vajaliku sinise tooni, kuid päris rahule ei jää.

Kadri Kuusk imetleb siniseks värvunud riiet ja arvab, et sellest saaks hea lipsu.

Veel lugemist:

ARVAMUS

Lihtsalt öelduna on üldplaneering seadusandja poolt vallale pandud kohustus mõelda Hiiumaale kui tervikule, luua meie jaoks võimalikult hea elukeskkond, kus on tagatud hiidlastele hea...

GALERIID

7. veebruaril sai taaskord Kärdla Koolis teoks teistmoodi koolipäev, mille õnnestumisse panustasid väga paljud inimesed. 

ULGUHIIDLANE

Kui Merili Keba oma kuueliikmelise pere autosse pakib, et Hiiumaale sõita, siis läheb koduuksest lapsepõlvekoju nii umbes kuus tundi. Nii võib juhtuda, kui Tuhamägede...

PERSOON

Muusikaõpetaja Külli Kreegi oleks tahtnud minna suvisele laulupeole kogu kooliga, aga kuues klass enam mudilaskooride alla ei mahu. Nüüd püüeldakse laulukaare alla viieteistkümne õpilasega.