Hiiumaa elektrifitseerimise ja selle arengu probleemid on hoogsalt poliitilisel tasandil üles kerkinud, mis on iseenesest väga tore. Usun, et seda saadab siiras soov olukorda parandada. Paraku murtakse enamasti sisse lahtisest uksest, sest lahendused Hiiumaa parema elektrivarustuse tagamiseks on juba täiesti olemas.
Kuna olen nende teemadega aktiivselt tegelenud kogu riigikogus oldud aja ja suhelnud lahenduste leidmiseks pidevalt nii Elektrilevi kui teiste energiasektori ettevõtetega, siis usun, et olen teemaga päris hästi kursis, et seda plaani teiega jagada. Lihtsustatud mudelis, mille siinkohal esitan, koosneb asi taustast, probleemist, sh neist probleemidest, millest räägitakse, aga mida ei ole ja muidugi ka lahendusest. Aga alustame algusest.
Taust
Hiiumaa saab elektritoite Saaremaalt Leisi alajaamast kolme merekaabli kaudu. Neist kaks on vanad (paigaldatud 1972 ja 1981) ja üks uus, paigaldati 2009.
Hiiumaa elektrivõrgu selgroo moodustab Emmaste-Käina-Lauka-Kärdla 35kV ringliin ja seda toetavad 10 kV liinid. Elektrilevi hindab nende liinide seisukorda heaks ja elueaks veel vähemalt 20–25 aastat.
Kui võrgu töökindluse vaates on Hiiumaa asjad korras, siis uute elektritootjate võrku lisandumisega lood nii hästi ei ole.
Probleem
Hiiumaa energiamajanduse probleem, millest kogu praegune diskussioon alguse sai, on selles, et suvisel päikselisel ajal on kohapealne tootmine suur, aga tarbimine väike. Ehk ajal, mil inimesed on rannas ja ettevõtetel puhkuste periood, annavad kohalikud päiksepaneelid n-ö momenttoodangut, mida keegi kohapeal koheselt ära tarbida ei suuda. Seetõttu tekib võrgus, eriti Kärdla piirkonnas, ülepinge. Just see on ka põhjuseks, miks alates 2021. aasta lõpust saavad uued liitujad toota elektrit ainult enda tarbeks.
Elektrilevi andmeil on Hiiumaal võrgus praegu 188 tootjat, kelle tootmise koguvõimsus 4,8 MW. Neist vaid 16 tarbivad kogu toodetud elektri enda tarbeks ära. Võrreldes 2018. aastaga on elektritootjate arv kasvanud neli, toodetav võimsus kolm korda.
Eelnevast tulenevalt on mikrotootjate võrku liitmise pudelikaelaks pinge elektrivõrgus. Näiteks on Kärdla 35 kV alajaamas tootmise tipphetkel pinge 37,4 kV, mis on suurim lubatud. Kui seda ületada, läheks rivist välja paljude tarbijate kodutehnika.
Probleemid, mida ei ole
Hiiumaa liinivõrk on 100% Elektrilevi hallata. Ettevõtte kinnitusel ei ole Hiiumaal ühtegi fantoomliitujat, s.o inimest või ettevõtet, kes on endale tootmismahu broneerinud, kuid ei ole tootmist välja ehitanud. Seega arvestatakse igapäevaselt kogu võrgu ressursiga.
Rikete arvu poolest on Hiiumaal tegemist Eesti kõige töökindlama jaotusvõrguga.
Ka ei ole probleem olemasoleva võrguga katta Hiiumaa tarbimise tipukoormust. Elektri tiputarbimine Hiiumaal on viimastel aastatel olnud u 11 MW. See juhtub mõistagi külmadel talvedel, kui pakane kõige enam näpistab ja pimedus kõige suurem. (Võrdlusena, et kogu Eesti tipukoormus on 1600 MW e Hiiumaa moodustab sellest alla 1%.)
Samas ei ole Elektrilevi sõnul tipukoormuse katmisega ühelgi aastal probleeme olnud. Ehk piltlikult öeldes kannatab praegune süsteem välja nii elektrienergia plaanipärase juhtimise ka suures mahus, kui tarbimine on stabiilne ja prognoositav.
Lahendused
Hiiumaa elektrivõrgu töövõimekuse tõstmine ja arendamine koosneb laias laastus kolmest etapist – kiire, keskmine ja pikk tegevuskava.
Kiire lahendus, mis on nii innovaatiline kui ka mõistlik, ja mis on juba töös, on salvestuspanga hankimine. Üks tõenäoline asukoht sellele on Kärdla alajaam. Akupank annab võimaluse tipuhetkel toodetud energiat salvestada ja seda hiljem, näiteks öötundidel, võrku suunata.
On positiivne, et Elektrilevi on otsustanud sellist paindlikkusteenust ja tehnoloogiat esimest korda rakendada just Hiiumaal. Eriti seetõttu, et see annab tõepoolest kiire lahenduse, millega juhtida nii tootmist kui tarbimist ning seeläbi ka võrgukoormust. Plaanitava 4MW akupanga hanke ettevalmistus on juba töös ja rakendub kindlasti järgmise aasta
aktiivseks tootmisperioodiks. Kõige parem selle juures on aga, et see tehnoloogia annab võimaluse võrku liituda kuni 250 mikrotootjal. Seda on rohkem kui tootjaid praegu kokku. Ehk hiidlased ei jäeta rohepöördes tahaplaanile ja kalleid elektrihindu kannatama. Keskmine lahendus on seotud uue merekaabli rajamisega Saaremaa ja Hiiumaa vahele. Ehk veel täiendavate tootjate võrku lubamiseks on vaja rekonstrueerida Hiiumaa elektrivõrk ja rajada täiendav Hiiumaa-Saaremaa vaheline merekaabel.
Sellel projektil on juba pikem välp ning see eeldab ka Eleringi poolset koostööd ja investeeringuid Saaremaal Leisi alajaamas, kust uus merekaabel Hiiumaa poole kulgema hakkab.
Kuna kogu projekt eeldab nii projekteerimist, merekaabli jm hanget ja ka ehitustöid, on ajaline perspektiiv 2025 arusaadav. Projekti eeldatav maksumus on 9 miljonit eurot, mille suhtes on eelmine valitsus ja Reformierakond oma selget toetust väljendanud. Ainus põhjus, miks ei olnud seda investeeringut võimalik lülitada riigi selle aasta lisaeelarvesse, oli see, et lisaeelarve vahendid on mõeldud realiseerimiseks sel aastal.
Kuid olulisem on, et lisainvesteeringuga merekaablisse ja sellega seonduvatesse tegevustesse on lisanduv tootmissuunaline võimsus samuti u 4 MW, mis lubab võrku liita veel u 250 mikrotootjat.
Pikk plaan nii Hiiumaa varustuskindluse tagamiseks kui ka arenguks on kahtlemata seotud globaalsemate arendustega kogu Läänemere regioonis.
Nagu teada, arendatakse nii Liivi lahes, Sõrve rannikul Saaremaal ja ka Hiiumaa lääne- ja põhjaosas mitmeid meretuuleparke koguvõimsusega, mis ületab mitmekordselt Eesti enda energiavajaduse. Paralleelselt sellega on käimas ettevalmistused Estlink3 merekaabli rajamiseks Eesti ja Soome vahel.
Kui need ideed kokku liita ja teoks teha Lääne-Eesti ja saarte merekaabli baasil, moodustuks alternatiivne võrguühendus, mis ulatuks Lätist läbi mere Soome ja liidaks ka Saaremaa ja Hiiumaa uued arendused. Nii saaks Hiiumaa endale sisuliselt globaalse ringtoite, millest pikalt räägitud ja kaua unistatud on. Tõsi, see plaan teostuks alles 10+ aasta pärast, aga arengu vaates on sellel mõttel vägagi jumet.
Aivar Viidik
