Kord kaks aastat tagasi otsustasin, et nüüd aitab. Uudiseid enam ei loe. Ei loe, ei kuula, ei vaata. Vähemalt aasta aega. Ei jälgi meediat. Mitte et uudistes ja meedias midagi iseäranis halba oleks. Halba teeme me ikka endale ise. Liialdustega. Lihtsalt liiga kerge on kõige selle peale liiga palju aega kulutada. Oma kallist elu aega, mida tagasi kuskilt ei saa. Ja kui ajast kahju polegi, siis närvidest, südamest võiks ikka olla. Kas tasub kõige selle pärast leili minna, mille pärast lehtedes, netis, televisioonis leili minnakse? Kas tasub kulutada oma südameverd ja ajurakke kõigi nende tähtsate asjade pärast, mille asemel homme on juba uued tähtsad asjad?
Olin sellist meediapaastu varemgi pidanud, juba interneti-eelsel ajal, kasvõi pooltahtmatult, välismaal viibides. Siis olid välismaal olles ju Eesti meediast täiesti ära lõigatud, ei näinud, kuulnud ega lugenud. Kahe-kolme kuu pärast koju tagasi jõudes selgus, et juhtunud polnud vahepeal mitte midagi. Ometi olid iga päev ilmunud lehed, toimunud väitlussaated, iga täistund oli raadio edastanud tähtsaid uudiseid. Sina polnud sellest kõigest osa saanud ja millestki ilma ka ei jäänud!
Ühesõnaga, ei maksa päris ära unustada, et ka uudistetööstus on tööstus, mis töötab selleks, et meil meelt lahutada ja et me ikka kõiki “kanaleid” jälgiksime, oleksime võrgus, oleksime kohal. Tegelikult pole see ei sundus ega vajadus. Sa võid seal olla ja sama hästi võid ka mitte. Vähemalt ajuti on väga hea sellest kõigest eemale minna. Puhata närve, puhata pead ja südant. Elu ei ole sellepärast üldse igavam. Meedia tekitab sõltuvust ja ega ükski sõltuvus pole liiga hea. Parem on ikka olla vaba. Kuid ka tolle aastase (mis kujunes pooleteistaastaseks) meediapaastu ajal oli üks erand. Üks lubatud väljaanne oli: Hiiu Leht. Hiiu Lehte võis.
On ju nii, et mida väiksem ja kohalikum leht, seda vähem on seal suurt ja tähtsat, aga seda vähem on ka ülearust. Sellest, mis su lähemas ümbruses, kodukandis toimub, ikka pead teadma. See on eluline informatsioon. Ja inimlik ka. Omad, siitkandi inimesed, omad kodusaare asjad. See nagu polegi meedia. “Meedia” on ju teadupärast ühe ladina sõna mugandus: media on mitmuse vorm sõnast medium, mis tähendab vahepealset, vahendajat, vahemeest. Meediumideks kutsutakse ka vaimude väljamanajaid, spiritiste, teispoolsusega suhtlejaid. Eks ka meedia, ajakirjandus, internet, kõik see ole omamoodi vaimude väljamanaja. Ta manab meie igapäevasesse ellu sündmusi ja inimesi, mille ja kellega meil suurt pistmist pole, mida ei saa mõjutada ega keda kunagi näha. Aga kodusaare leht jutustab ju ainult käegakatsutavatest asjadest, mingil moel tuttavatest inimest. Ta räägib meile meie oma väikesest maailmast. Kinnitab, et see on ikka olemas, et tegelikult on kõik ikka endiselt olemas, häda pole midagi. On endiselt olemas ka see vakstuga kaetud köögilaud, mille vanaperenaine puhtaks pühib, enne kui prilli ninale paneb ja postkastist toodud lehe lahti lööb. Noh, mis ta siis täna siin kirjutab?
Tõnu Õnnepalu
kirjanik
