Hiiu Leht viskas vimka

Kui ma Hiiu Lehele mõtlen – ja mõnikord ikka tuleb ette, päris tõsiselt – on mul eelkõige meeles see vimka, mille Hiiu Leht mulle kümme aastat tagasi viskas.
Ehk see on küsimus sellest, kuidas ja miks ma siia kümme aastat tagasi üldse tööle sattusin ja mida see tähendas?
Ajakirjanik ma polnud. Ja ega ma ausalt öeldes mäleta, kes ma tol ajal täpselt olin, kellena end tundsin. Kuidagi hägune tunne oli. Äkki üliõpilane? Olin just lõpetanud Tartus ajaloo baka, aga olin ka selgeks saanud, et ajaloolast minust pole. Tiksusin Tallinna ülikoolis õpetajakoolituse magistris mõnda aega, aga ei tõmmanud end seal käima. Rassisin juhuslikke otsi ehitusel, et raha teenida – noor mees, käed-jalad küljes, ehitus­buumi aeg.
Kirjutasin ka miskit. Ilukirjanduslikud katsetused. Ajaviiteks. Mõned avaldasin ka. Tagantjärele põnev lugeda, ehkki kohati kumab läbi liigset valu, liigset depressiivsust. Igal juhul viskas kõigest sellest üle. Pakkisin asjad ja kolisin Hiiumaale – maakoju. Mõtlesin toona päris tõsiselt, et hea rahulik: kirjutan siin miskit pikemat. Kusagil vana arvuti kõvakettanurgas on see pretensioon ka senimaani väljendatud, mõned pikemat teemaarendust lubavad teksti­jupid veel alles. Ootavad midagi.
Aga Hiiu Leht viskas sellele rajale ühe kivi ette. Ma nüüd mälu järgi meenutan: see vist oli nii, et ma juba saarele sõites istusin laeva peal ja lugesin Hiiu Lehte. (Ma ei tea samas, kas see sai olla võimalik, sest tol ajal Leedo laevad Hiiu Lehte müüa ei tahtnud, aga ma panen selle siiski nii kirja ja kui see on nii kirjas, siis ju ta on tõsi.)
Leht sai loetud ja ma siis mõtlesin, et miks ma ei võiks ise ka kirjutada midagi seal. No nii natukene. Ajaviiteks. Helistasin toimetusse. Ja siin võivad vanad kolleegid kenasti parandada. Kui ma õigesti mäletan, siis Hardat ma ei tabanud. Võib-olla vahetasin paar sõna Kadiga? Igal juhul lubasin ilusti e-kirjutada, saata oma CVd ja asjad. No ja siis ma istusin seal Emmaste raamatukogus, kodus mul inter­netti polnud, rattaga sõitsin raamatukokku, ja nägin seal vist ikka vaeva ka selle kirjaga. Ma ei tea, kas seda vaeva tegelikult nii väga vajagi oli. Igal juhul Harda helistas mulle ja ütles, et tule toimetusse. Ja toimetusse kohale jõudes oli meil jutt umbes selline, et hakka siis tööle. Aega viita ei saanudki, algne plaan läks veidi viltu. Kevadine aeg oli muidu – käisin ja kirjutasin Hiiumaa turismihooaja algusest.
Ehk Hiiu Lehega on mul asi üsna selge: minu jaoks on tegemist Eesti ühe olulisema ajakirjandusväljaandega. Ilma naljata. Kümme aastat tagasi tähistasin koos toonaste kolleegidega Hiiu Lehe kümnendat sünnipäeva. Täna, lehe 20ndal sünnipäeval, olen ma seega ise juba kümme aastat end ajakirjanikuna tundnud. Hiiu Leheta, sealsete kolleegideta, sealsete sõpradeta, Hiiumaa inimesteta, poleks minust ilmselt kunagi aja­kirjanikku kasvanud. Ma poleks kunagi lehetegemisega sel moel, otsast lõpuni, kokku puutunud (väikese toimetuse asi, kus kõik teevad suht kõike). Kõik algaja-vead sai seal omal nahal kiirelt läbi proovitud ja ennast parandatud, juurde õpitud, uuesti proovitud, teisiti tehtud. See oli koht, kus sai tegelikult ka väikesele saarele omaselt justkui peopesal aduda, miks see töö – ajakirjandus – oluline on, mida see tähendab laiemalt ja kas see üldse meeldib. Ja seal tegelikult tuligi ju välja, et mulle ikkagi meeldib. Põhjusi on palju. Siiamaani meeldib. Vinge!
Ma ei hakka siin mingit pikemat heietust kokku kirjutama sellest, kui oluline üks väike leht väikesele kogu­konnale on. Selge see, et on. Aga teine asi, millele ma mõtlen, on inimesed, kes seda lehte teinud on. Ja teevad seda jätkuvalt samasuguse õhinaga, nagu toona tegime. Seda tööd teistmoodi teha ei saagi ju! Mul on alati Hiiu Lehte lahti lüües hea meel näha, et siin kirjutavad ikka need oma inimesed, endiselt südamega asja juures. Ja ka see on väga vinge!
Nii et Hiiumaale sõites teen ma seda endiselt esimese asjana laevale jõudes – värske Hiiu Leht tuleb kätte võtta ja läbi lugeda. Kunagi ei tea, mis sealt leida võib.

HANNES SARV
Hiiu Lehe ajakirjanik
2007-2008