Tiit Maran erakogu Selge on see, et teadlaste ja loodushoiu ametkondade kõrval on oluline ka nende inimeste poolehoid, kelle elupiirkonnas see loom elada võiks. Mitmed kogemused kadumisohus liikide päästmisega üle maailma on näidanud, et kohalike kogukondade kaasatus ja toetus on võtmetähtsusega.
Liigi omaksvõtmisel või hoopiski väljatõrjumisel on oluline, kas inimestel on liigiga varasemaid kogemusi, kuidas ja kui sageli antud liik inimtegevuse ja -omandiga kokku puutub, kuid ka see, kuivõrd on tegu inimesi köitva liigiga. Näiteks Briti saarestikus asuvatele Hebriididele sissetoodud siiliga olid kohalikud juba nii harjunud, et seisid liigi eemaldamisplaanidele vastu, kuid minkide loodusest väljatõrjumine Hiiumaal suurt vastuseisu ei kohanud. Ibeeria ilvese taasasustamine Portugalis õnnestus osalt seetõttu, et inimesed tajusid liiki kui piirkondlikku sümbolit ning liigiga tekkis emotsionaalne seos. Seega on oluline looma enda käitumine, välimus ja kokkupuuted inimestega, kuid liiki suhtumine sõltub ka üldisest suhestumisest looduskaitse tegevuste ja piirangutega. Lisaks on oluline see, kuidas kohalikega suheldakse taasasustamise tegevuste käigus.
Selleks, et paremini mõista, kuidas hiidlased on naaritsa omaks võtnud, otsustasime seda KIKi projekti raames kohalikelt uurida. Viimati analüüsiti kohalike suhestumist naaritsaga taasasustamise algusaastatel, ligi 15 aastat tagasi. Siis selgus, et hiidlased pidasid naaritsat üsna ohutuks liigiks. Enamik küsitletuist leidis, et naarits ei ohusta Eestis ühtegi inimesele tähtsat liiki. Mõned leidsid, et euroopa naarits on tüüpiline väikekiskja, kes murrab vahel ka kanu. Üksikud arvasid, et naarits on ohuks vähi- ja kalavarudele. Seda, et naaritsate kaitse hakkaks Hiiumaal inimeste tegevust kuidagi takistama, küsitletud siis ei uskunud. Ometi tõmmati küsitluse ajal Natura-alade piire ja paljud inimesed olid looduskaitsjate suhtes kahtleval seisukohal.
Oma uurimisrühmaga püüame selgitada, kas või kuidas on vahepeal arusaamad naaritsast, tema mõjust ja kogu taasasustamise tegevusest muutunud ja leida üles õppetunnid, mida võtta arvesse tema edasise leviku toetamisel. Võimalik, et saame nõuandeid ka mõne teise kadumisohus liigi abistamiseks.
Kuigi vestlused kohalikega on alles pooleli ja tulemustest seetõttu veidi vara rääkida, on selge, et loomaaiast Hiiumaale toodud loomad ei käitunud nii, nagu looduses elavale loomale kohane. Kuigi taasasustamisega tegelevad teadlased sellega arvestasid, tõmbas naaritsate käitumine ka kohalike tähelepanu. Seetõttu on meie vestluskaaslased nimetanud neid “ullikesteks”, “uhuudeks” ja “tobukesteks” ning neid naaritsaid märgati sellel ajal sagedamini. Inimest pelgamata “aitasid nad ennast” kõige heaga, mida inimeste lähedusest leida võis: nii kalade, kanade kui ka pitsaga. Neid kohtumisi meenutatakse siiski pigem kui naljakaid ja toredaid vahejuhtumeid, mis on jätnud positiivse jälje. Muidugi on ka kurvemaid lugusid, kus naarits ühel või teisel põhjusel isegi otsa saanud, kuid neid lugusid on meiega siiani vähem jagatud.
Viimastel aastatel naaritsad enam õuele ei trügi, kuid hea õnne ja mõningase kogemuse korral võib märgata nende jälgi. Naarits, kes on võrdlemisi varjulise eluviisiga, näitab end ka jõekallastel pigem harva. See on märk asjaolust, et Hiiumaal on tekkinud looduslik asurkond ja naaritsad on õppinud käituma liigile omaselt.
Euroopa naaritsat hakati Hiiumaale taasasustama selle aastatuhande algul ja viimati toodi uusi loomi Tallinna Loomaaiast juurde
2016. aastal. Sellel ajavahemikul on tee mandrilt Hiiumaale ette võtnud 580 naaritsat, kuid nende eluiga looduses on lühike – umbes kolm kuni neli aastat – ja kuna suremus on suur, ei ole kohanemine uue elukeskkonnaga lihtne.
Esimene Hiiumaal sündinud naarits leiti siiski juba paar aastat pärast taasasustamise algust. Nüüdseks võib öelda, et euroopa naarits sobitub Hiiumaa loodusesse hästi, on viimastel aastatel ise hakkama saanud ja siin edukalt paljunenud. Selle aasta seireloenduse esialgsete tulemuste põhjal oli naaritsa arvukus kevadel hinnanguliselt 60–90 isendit ja sügisel, kui pojad on pesast lahkunud, ligikaudu 150–210 looma.
Eelmiste aastate seirepüükide käigus on tähele pandud, et emased on muutunud lõksude suhtes ettevaatlikumaks, mis viitab sellele, et nende käitumine on muutunud enam omaseks looduses elavatele kärplastele. Sellel aastal olid kõik seire käigus tabatud loomad looduses sündinud, millest võib järeldada, et Hiiumaa jõed ja ojad on naaritsale sobivad elupaigad.
Selleks, et naaritsal läheks ka tulevikus hästi, ei piisa talle ainult Hiiumaast. Tema asurkonda tuleks laiendada. Kuna naaritsaid plaanitakse asustada ka Saaremaale, uurime järgmisel aastal seda, millist vastuvõttu võiks naarits seal oodata – millised on hirmud ja ootused naaritsa ning tema asustamise suhtes. Uuringutulemused selguvad veidi rohkem kui aasta pärast.
Täname hiidlasi, kes on meiega juba vestelnud. Kui teil on rääkida mõni lugu selle kohta, kuidas olete naaritsaga kohtunud, mida arvate nende asustamise tegevuste kohta, kuidas naaritsate kaitse kellegi tegevusi või õigusi piirab, milline on naaritsa mõju kohalikule kultuurile või roll looduskaitses, olete lähikuudel oodatud kirjutama või endast teada andma e-posti aadressil: euroopanaarits@gmail.com
Nelly Mäekivi ja Riin Magnus
Tartu Ülikooli semiootika osakonna teadurid
