erakogu Celia kapten Rauno Pielberg ütles, et jäi tulemusega rahule, võistlusel osalesid nad selleks, et karikasarja kokkuvõttes koht kätte saada.
Kuigi Tallinna lahel võistlesid nad alles teist korda ja olud olid heitlikud, läks neil hästi. “Meist ette said vaid kaks Tallinna meeskonda, kes iga päev harjutavad,” ütles Pielberg ja avaldas lootust, et ehk saavad kunagi ka neist jagu, sest meeskond on tubli. Üldkokkuvõttes saavutasidki nad väiksemate jahtide arvestuses 66 jahi hulgas kolmanda koha.
Celia meeskond on koos purjetanud kolm hooaega. Selle aja jooksul on välja kujunenud põhimeeskond koosseisus kapten Rauno Pielberg, Maris Kriggulson, Tõnis Berkmann, Taivo Korol, Sven Kriggulson ja Kaspar Kibuspuu. Kaasa on sõitnud hulk asendusliikmeid ja sõpru-tuttavaid siis, kui on vaja asendada kedagi põhimeeskonnast.
Kahel esimesel aastal osaleti kohalikel, Hiiumaa võistlustel. Tänavu oli võistlusprogramm pikem ning hooaja jooksul käidi ka Pärnu, Haapsalu ja Tallinna sadamates. Kokku osales Celia üheksal Kärdla Purjutuuril, mis lihvis kogu meeskonna oskusi. Kokku sõitis Celia meeskond sel hooajal rohkem kui 1000 meremiili.
“Võistlused on kõik olnud rasked ning tugeva konkurentsiga, seepärast on heade tulemuste üle tõeliselt hea meel,” ütles kapten.
Võrdne liige pardal
Jahil hakkab tugevate meeste seas silma ka üks nääpsuke naine, Maris Kriggulson.
Välimus aga võib olla petlik ja kapten kinnitas, et Maris on võrdväärne meeskonnaliige, vahel mõnest mehestki tublim. “Ta saab edukalt hakkama,” ütles Pielberg, et pole ka enam haruldus, et ka naised purjetavad meestega võrdsetena. “Eestis on ka ainult naiste võistkondi,” märkis Pielberg, et vanasõna “naine laevas, laev põhjas” tänapäeval enam ei kehti.
Maris ise ütles, et purjetab ja võistleb tänu abikaasale: “Kui Sven ostis purjeka, ei saanud ma kuidagi sellest aru, kuna toona keerles minu elu magamata ööde, mähkmete, piimapudelite, kliiniku töö ja põllu ümber,” tõdes tegus naine, et ta lihtsalt ei suutnud kuidagi välja mõelda, kust võtta see aeg, et veel merele minna. “Sven aga oli järjekindel, pani mind purjetamise kursustele kirja ja sain jõuluvanalt tormipüksid ja sünnipäevaks purjetamisjope.”
Sven ei väsinud teda merele kutsumast ka siis, kui Maris oli juba kolm korda öelnud “ei, pole võimalik, sest aega lihtsalt pole”. Nüüdseks on pere kolmest väikesest beebist kasvanud juba väikesed mehed, pole enam mähkusid ja piimapudeleid ning nüüd, oh imet, ongi võimalik merele minna.
“Nüüd, usun, et olen võrdne tegelane meeskonnas kapteni käsku täitma – tänan, kallis Sven!” ütles Maris südamest tuleva tänu oma abikaasale. Ja lisas naerdes, et eks ta ole ka ise “kõva mutt” ja naljalt teda enam merelt ära ei saa.
Maris on ka noorena purjetanud, aga siis rohkem ilusa ilmaga ja päevitusriietes. Merel olles meeldib talle kõige rohkem see, et seal pead olema hetkes. “Ei saa muretseda haigete lehmade, kasside ja koristamata toa pärast, vaid tuleb tegutseda ja nautida hetke,” ütles Maris, kes on õppinud loomaarstiks ja kuival maal peab Hiiumaa loomakliinikut. Maal ta ei suuda argimuresid unustada, aga merel küll!
