Kolmapäeva, 5. oktoobri keskpäeval avatakse Tallinnas, Arsenali keskuse juures mälestuspink EW Sõjatehase töötajatele ja nende ülemale aastatel 1925–1940 Eduard Rudolf Kimberile.
Arsenali keskus asub Põhja-Tallinnas Erika tänav 14 – tegemist on Peeter I rajatud merekindluse hoonega, kus Eesti vabariigi ajal asus relvatehas Arsenal.
Äri- ja kaubanduskeskuse Arsenal turundusjuht Kai Reinfeldt ütles, et mõte mälestuspingi paigaldamiseks tuli relvatehase ülema Eduard Rudolf Kimberi sugulastelt.
“Arnold Kimber võttis meiega ühendust ja küsis, kas me võiksime midagi sellist mõelda ja me olime sellega täitsa nõus,” ütles Reinfeldt. “Idee oli hea ja kuna asume ajaloolises majas, siis on see väga hea variant, kuidas maja ajalugu au sees hoida.”
Reinfeldt rääkis, et maja ajaloole on nad tähelepanu pühendanud varemgi. Keskuses on tutvustatud seal kunagi toodetud relvi, on olnud nii ajalooliste relvade kui fotonäitusi. Ka teadsid nad relvatehase Arsenal ülema nime, kuid mitte päritolu.
“See mõte oli mul juba ammu, aga siis ma rääkisin sellest tema lapselapsega, kes on Peeter Kimber,” ütles Arnold Kimber. Talle oli Eduard vanaonu, vanaisa Rein Kimberi poolvend.
ERAKOGU EW Sõjatehase Arsenal töötajad ja nende ülem Eduard Rudolf Kimber (esireas keskel).
Peeter Kimber aga on sündinud ja kasvanud Rootsis, kuna Eduardi ja tema naise Sinaida mõlemad lapsed põgenesid sõja ajal Eestist. Poeg Erich Voldemar, kes oli ka Soomepoiss, lahkus Rootsi, tütar Ludmilla Saksamaale, kus elavad tema järeltulijad. Pojale õnnestus 50ndatel järgneda ka ema Sinaidal.
Sarnased saatused
Pühalepa kirikaias puhkavad nii Arnoldi vanavanaisa Madis Kimber kui tema esimene naine, noorena surnud Anna. Nende poeg Eduard Rudolf oligi. Samas puhkab ka
Madise teine naine Liisa, kelle lapsed olid Arnoldi vanaisa Rein, tema õde Agnes ja vend Hugo.
Eduardi ja Hugo saatused olid sarnased. Hugo oli Hiiumaal kaitseliitlane, kui venelased tulid, ta vangistati ja lasti maha Siberis Irkutskis, vaid 32 aastasena.
Eduardi kohta kirjutas tema poeg Erich Voldemar oma mälestusteraamatus nii: “Peale Eesti okupeerimist sovjettide poolt, vallandati teda oma ametikohalt juunis 1940, kuid töötas edasi kui tehniline nõuandja. Esimesel juulil 1941 arreteeriti minu isa oma ametikohas kahe sovjet-mereväe politruki poolt. Eduardi hilisemast saatusest on teada, et ta suri 19. märtsil [9. aprillil] 1943 kopsupõletikku. Kindlate mitteametlikkude andmete kohaselt suri ta alatoitluse tagajärjel sunnitöölaagris – Siberis.”
“Peetriga arutasime, et kuidagi peaks neid ikka meeles pidama ja üheksakümne teisel aastal panime Pühalepa kirikuaeda neile mälestuskivi, kuna mõlemad olid Siberis maha löödud ja haudasid neil pole,” rääkis Arnold Kimber. “Nüüd arvasime, et võiks proovida sinna Arsenali juurde ühe pingi panna.”
Mõte meeldis Arsenali keskuse omanikele nii väga, et nad võtsid idee elluviimise koos kõigi kulu ja kirjadega enda kanda.
Eduard Kimberi elulugu
ERAKOGU Eduard Rudolf Kimber sündis Hiiumaal Tempa külas 5. oktoobril 1885. Pärast õpinguid Haapsalus ja Tallinna Reaalkoolis jätkas ta gümnaasiumiõpinguid Peterburi lähedal Gatsinas. Hiljem õppis Riia Polütehnikumis, mille 1912 lõpetas diplomeeritud insenerina.
ERAKOGU Peale ülikooli lõpetamist siirdus sõjaväeteenistusse Lätimaale Daugavpilsi, kus abiellus Sinaida Westschezeroffiga 2. augustil 1914. See kuupäev oli ka ühtlasi esimese maailmasõja algus. Eduard töötas aastatel 1912–1914 Alam-Novgorodi (hilisem Gorki) laevatööstuses. Peale esimese maailmasõja puhkemist mobiliseeriti ta tehnilise tööjõuna Kesk-Venemaale sõjaväetööstusesse.
Kodumaast kaugel ei õnnestunud Kimberitel kohe peale sõda ja revolutsiooni repatrieeruda. Viisat nõudes tegid ametivõimud neile ka takistusi. Selleks, et kodumaale sõiduks kergemini luba saada, loobus Eduard aastal 1921 senisest töökohast ning peale kolmeaastast töötaolekut ja majandusraskusi pääses perekond oktoobris 1924 kodumaale.
Tööle asus Eestis sõjaministeeriumi, alguses Arsenali ülema kindral Silbergi assistendina ja peale kindrali surma, aastast 1927 Arsenali ülemana. Oli sõjaväeametnik koloneli auastmes.
“Tean oma isa kui head isamaalast ja kohusetruud inimest eraelus ja ametikohustuste täitmisel – austatud ülemjuhataja poolt mitmete aumärkidega,” kirjutas poeg oma mälestusraamatus.
Veel tõi ta välja isa suure huviala, purjespordi, mida Eduard vabal ajal harrastas. “Meeldivaks toiminguks oli eksperimenteerida oma purjejahi “Merilind” omadustega, et saavutada paremaid võistlustulemusi,” kirjutas poeg. Tallinna jahtklubi liikmena võttis Eduard Kimber osa igaaastasest regatist Tallinna reidil ja saavutas nii mitmelgi korral esimese auhinna.
Ligi 300 aastat sugupuud
Kimber(g)ite sugupuu on teada aastast 1740 ja selle üleskirjutuse on Arnold kinkinud ka Hiiumaa muuseumile. Igal laulupeoaastal toimub Hiiumaal Kimberite kokkutulek. Kuri külas vanavanaisa talus, kus Eduard Rudolf kunagi lapsena ringi jooksis, elab nüüd Arnold Kimberi tütar.
Viljandis elav Arnold Kimber (75) ise oli riigikogu kümnenda koosseisu liige, juhtis aastaid Eesti leivaliitu ja 12 aastat Eesti pagarite seltsi. Kaubamärk Vilma, muide, on kunagi tema loodud. Viimsi pensionäride ühendust juhtis kolm aastat.
Nüüdseks on ta enda sõnul kõik ametid maha pannud, las nooremad teevad, nagu ta ise ütleb. Praegu kuulub ta veel Viimsi rannameeste klubisse ja on koos nendega Pühalepa vanameeste klubil külaski käinud.
Praegune kaitseliidu Hiiumaa malevkonna pealik Andres Kimber, kes sel pühapäeval võtab Läänemaa malevalt vastu Hiiumaa malevkonna lipu, on tema sugulane.
