Sellega, mis lähedal ja igapäevane, nagu oma riik, võime ära harjuda.
Alles kodust ja kodumaalt kaugel saavad niiöelda tavalised asjad – vabariigi aastapäevapidu, sinimustvalge Pika Hermani tornis, koos oma rahvaga lauldud Eesti hümn – hoopis teistsuguse, suurema tähenduse. Nagu saame lugeda tänase Hiiu Lehe nädalalõpulisast, kus Eesti kaugel elavad kaasmaalased räägivad, kuidas nad võõrsil vabariigi aastapäeva tähistavad.
On neid, kes ütlevad “Mina jään!” ja neid, kes ütlevad “Mina lähen.” Eestist on ikka mindud ja vahel ka jäädud võõrsile. On mindud parema elu otsinguil, aga on tulnud minna ka hirmu pärast või sunniviisil. Tänapäeval minnakse väga sageli ka õppima. Ja millal siis maailma avastada, kui mitte noor olles.
On neid, kes lähevad ja tulevad tagasi, aga ka neid, kes lähevad, jäävad ja unustavad. Või püüavad unustada nagu Heino Laur, kes sõja ajal jäi läände. Tema tahtis unustada, et poleks nii valus kaotatud kodumaa pärast.
Meil on rahu, mida me aina ärevamaks muutuvas maailmas peaksime oskama hinnata. Nagu ütleb tänases lehes riigikogu esimees Eiki Nestor – kui selle üle sügavalt mõelda, võtab see liigutuspisara silma. Samas oleme rahuga nii harjunud. Ehk liigagi?
Meil on meie kodumaa, meie riik, mille peale me vahel isegi pahased oleme, küsimata, mida me ise oma riigi heaks saaksime teha.
Sestap küsigem Eesti Vabariigi 99. sünnipäeval endalt nagu ütles üks USA president oma rahvale: “Ära küsi, mida riik saab teha sinu heaks, vaid mida SINA saad teha oma riigi heaks!”
23. veebruar 2017
