Enklinge lõunaots erineb muust saarest mitmeti. Järsku läks taimestik lopsakamaks ja rikkalikumaks.
Ühe maastunud lahepära servas ilmusid toomingad, kibuvitsad, magesõstratihnik, suur viljades lodjapuu, oli sanglepametsariba ning punases viljas harilikud ja soome pihlakad. Nõgesepadrik haises teeservas. Kuid siis kohe tõusis tee kaljudele, kus mänd-kadak ja kivi-imar, ent ka laiguti maikellukest, kuutõverohtu ning lood-angervarsi.
Lõunaneemele lähenedes tuli hoopis kodune võserik, justkui meie loopealseilt laenatud. Ikka kadakad-pihlad, magesõstrad-kibuvitsad, maarja-sõnajalgu, naistepuna, sarik-hunditubakat… Pune õitses veel, haisev kurereha õilmitses kah, jagus angerpisti ja lood-angervart. Ei-jah, selline taimestik peab reetma siin aluskaljus jooksvaid lubjasooni!
Just siin Enklinge lõunaotsas võib leida 1900 miljoni aasta vanuseid lubjasetendeid. Tegelikult on see tõeline ime, et nii ürgammu lubjakivid üldse tekkida said. Maakeral puudus siis veel elamiskõlblik atmosfäär, õhus jagus hapnikku ehk vaid protsendijagu. Elu maa peale tulekuni kulus veel tublisti üle miljardi aasta. Kuid elu meres oli olemas juba palju kauem. Siin vulkaanide veealustel nõlvadel elutsesid vetikad, kelle setenditest moodustusid õhukesed kihid. Hiljem kristalliseerusid need kivimid mäetekkeprotsessis ümber.
Sillake viis skäärikribalale ja siin see arhailise ürglubjakivi ala oligi. Kuni kuue jala laiused sooned kulgesid loode-kagu suunaliselt. Need olid väga õhukesekihilised, nagu Napoleoni kook. Vaheldumisi lubjakivi ja happeline leptiit. Lubi lahustub ilmastiku mõjul kergemini, mistap paistsid eeskätt esiletungivad leptiidikihid. Need kaljud kerkivad osalt iseseisvate muhkudena, jätkudes meres eraldi karina. Algsed rõhtsad kihid on mäestikutekkes peagu püstloodi lükkunud. Meenus Tšehhi tüüpi kiviktaimla. Ja tuli sootuks Vilsandi tunne peale – just samamoodi kollase korpsamblikuga on kaljud siin kaetud. Lubjalembidest kasvas siin valget kukeharja ja murulauku, hobumadar õitses veel. Oli soolikarohtu ja rammusamal pinnasel rand-kikkaputke. Vaade siit ümbritsevatele merest kerkivatele kaljuküngastele oli omaette paeluv.
Väina taga tõusis Bärö – saar, kus lubjakivi peaks juba rohkem jaguma. Sinna ei ole kahjuks aga liinilaevaühendust.
Nautinuks seda erilist kohta pikemalt, ent merelt tõttas ligi hall ähvardav sein. Tormasin ühe hoone räästa varju. Hakkas lahistama. Tjah, jälle sadas, juba mitmendat korda sel septembrikuu 11. päeval. Ja see ei jäänud teps viimaseks. Aga tunne oli ometigi hea. Nähtud need ligi kaks aastamiljardit vanad lubjakivikihid!
