erakogu Ei ole siin ilmas sobivamat nime Hiiumaa teatrihuvilisele lapsele kui Jõngermann! Uudishimuliku, terase, väikese lapse sünonüüm, kelle on kuulsaks kirjutanud Voldemar Panso. Tema väikesest sõbrast loeme kuulsa teatrimehe toredast raamatust “Naljakas inimene” Kevadepoiste loos.
Jõngermanni nime ja lähedust olen ma pikka aega eneses kandnud nagu teatriarmastustki, kus on koht lapsemeelsusel, uudishimul ja mängulusti sütitamisel. Proovides ja katsetades omi ja laste mõtteid ning fantaasiat selle õige lahenduse otsimisel, kuigi vastust isegi ei tea, sest ei tea, mis on õige. Koos lastega oleme lahenduse alati leidnud, sest läbi proovide oleme ta lihtsalt ära tundnud. Kergelt saadud rõõmud ei maksa midagi.
Eks need näitemängu tegemised ole vahel ka olnud “hakklihamasina- ja maskimängud” Jõngermanni-Panso lugudele mõeldes. Naerev/nuttev teatrimask on meile rohkem naerev olnud. Elus ja teatris peab naeru rohkem olema. Panso poolt kirjutatud luulerida, et naerata, sest naer on elu hind, ei naera ainult jaanalind, on kunagi tema poolt kooli almanahhi kirjutatud. Tõetera on seal sees.
Teatriajaloolase Lea Tormise meenutustest saame teada, et 1965. aastal, kui avati Jaan Tombi nimelises kultuuripalees uus teater, mille peanäitejuhiks sai Voldemar Panso (1920-1977), otsiti uuele teatrile ka spetsiifilist nime. Paljude vaatajate poolt pakutud nimevariantidest olevat kõige üllatavamad olnud “Jah!”, “Jõngermann” ja “Olla!”. Nimetati see aga Eesti Riiklikuks Noorsooteatriks, millest praeguseks on saanud Tallinna Linnateater. Kui kaalumisel oli teatrile Jõngermanni nime andmine, siis on praegu päris hea tunne, et meie kooliteatril on ka nii ajalooline ja paljutähenduslik nimi.
Tänavu sai siis meie kooliteater kahekümneseks. Esimene esineja oli tollane 6. a klassi õpilane Jaanika Holtsmann, kes luges maakondliku õpetajate päeva avamisel meie kooli hümni ja palus president Lennart Merilt tema poolt kirjutatud raamatusse “Presidendi kõned” pühendust.
President kirjutas: ““Siin on minu juured” kuulsin 28. augustil 1997. a. õpetajate päeva avaüritusel, ja sellega on kõik öeldud: ei kõnni puu juurtest eemale, ei kõnni ka rahvas juurtest eemale. Juurte ja viljade eest hoolitsevadki õpetajad. Jõudu tööle!
Lennart Meri.” Raamat on meie raamatukogus aukohal. Jaanika, kes oli tubli kooliteatri näitleja, on ka oma lapsed teatritegemise teele juhatanud.
Õpitud ja mängitud lugusid on kokku ligi 30. Neljal korral oleme üles astunud draamateatri väikesel laval, kahel korral Vene teatri väikesel ja üks kord suurel laval, igal aastal uue looga. Läbi festivalide on paljudele õpilastele selgeks saanud doonorluse üliolulisus. Suur tänu verekeskuse arendusjuhile Ülo Lombile, kes on korraldanud kõik doonorluse teemalised festivalid.
Oleme kümnel korral osalenud kooliteatrite kirjanduslikes projektides. Need üritused toimusid suvel ning Eesti harrastusteatrite liidu juhid Kristiina Oomer ja Maret Oomer olid korraldajad.
Ka Linnateatri laval käisime projektiga “Hendrik Ibsen Eesti kooliteatris”. Mängisime katkendit “Peer Gyndist” Kundas. Viimsis Väikese Lava festivalid on seitsmel korral ikka koos meie kooli õpilaste etendustega toimunud – suur tänu õpetaja Maarika Koksile. Etluskonkurssidel Kostiveres, Koerus, Türil ja Tartus on Käina lapsed tublilt esinenud nii luuletuste kui proosapaladega. On käidud Kärdlas Onu Ööbiku parki uurimas, Ederedil* Horvaatias ja Soomes “Kajakat” mängimas.
20 aastat on pikk aeg suure inimese elus, lapsest rääkimata. Ja ikkagi on Jõngermann kõige ilusam nimi. Suur teatrimeeski mõtles, et kui ta näeb noort õunapuud, meenub jõngermann, kui näeb liblikat, näeb jõngermanni ja kui mõtleb teatrist – mõtleb jõngermannist.
Tiia Korv
Käina kooliteatri juhendaja
*EDERED ehk European Drama Encounters on organisatsioon, mis edendab kultuurivahetust Eruoopas teatrikunsti ning laste ja noorte kaudu.
