Eesti parim ronija: Teil on siin väga hea sein!

Elamuskeskuse Tuule­torn ronimissein oli kaheks nädalaks suletud, julgestusautomaadid Rootsis hoolduses, nukid surve­pesus ja ronimis­rajad vahetuses. Uued rajad avatakse peagi, 1. detsembril.
Tuuletorni ronimisseina juht Ave Alviste ütles, et raja­vahetus peale suve, mil keskust külastas kõige rohkem inimesi, on loogiline. Esiteks vajavad ronimisnukid puhastust, teiseks tuleb ka külastajaile midagi uut pakkuda.
Seina kvaliteet ja selle ronijate arenguvõimalused aga sõltuvad suuresti just radadest.
“Kohalik ronijate kogukond on keskuse avamisega võrreldes tohutult arenenud ning januneb uute väljakutsete järele,” kinnitas ta. “Enam pole küsimust, kas radu suudetakse läbida, vaid omavahel võisteldakse selles, kui kiiresti keegi seda teeb.”
Uued rajad Eesti parimalt
Osa Käina elamuskeskuse siseronimisseina uutest radadest pani paika Eesti parim ronija Aleksandr Shorikov, kelle sõnul on Tuuletorni ronimis­sein väga kvaliteetne ja professionaalne.
Kui Tallinna populaar­seimas siseronimishallis Ronimis­ministeerium on seinad ehitanud asjaarmastajad ise, siis siinne tuntud Tšehhi brändi Walltech sein oli Shorikovi jaoks väga positiivne üllatus.
Shorikov on Tallinnas asuva siseronimiskeskuse Ronimisministeerium radade pearaja­keeraja. Ronimisega on ta tegelenud 14 aastat ja seni võistlustel näidanud, et Eesti ronijate seas temale vastast ei ole.
Arvestades seda, et raja­keerajad saavad luua ronimisradu vastavalt enda tasemele ja sellest pisut raskemaid, on Aleksandri keeratud radades väljakutset kindlasti omajagu.
“Keskendusin siinsete radade loomisel peamiselt sellele, et ronija liikumine oleks võimalikult voolav, mitte nii väga sellele, et oleks väga raske, väljaarvatud oranži raja puhul, see tuli küll keeruline,” ütles Shorikov.
Tuuletorni seinale paigaldas ta viis uut rada ja üks neist, oranž, on üks Eesti kõrgete seinade raskemaid ehk tase 7C. See tähendab, et rada on mõeldud edasijõudnutele ning nõuab ronijalt arvestatavat tugevust ja treenitust.
Ülejäänud rajad keeratakse valmis kohalike jõududega ja need teevad Ave Alviste, ronimis­instruktor Inna Lepik ja kohalik ronija Kaur Maran.
Kuidas sünnivad rajaideed
Aleksandr ütles, et saarele sõites oli juba enamvähem pilt silme ees, mida siin tegema hakkab, kuid lõpptulemus sünnib alati kohapeal. Ideid ammutab ta peamiselt videote ja võistluste vaatamisest. Samuti käib end täiendamas Soomes, kus kogu ronimiskultuur vanem kui Eestis ning seega kõrgemal tasemel. Seal tegutseb seitse professionaal­set meeskonda, nii et neid, kellelt õppida, tema sõnul jagub.
Üllataval kombel on Eesti parim ronija ja üks nõutumaid rajakeerajaid ise ametilt hoopis tehnik ning tegeleb igapäevaselt lennukite remondiga. Ronimine ja kõik, mis sellesse puutub, on tema jaoks hobi, kuigi kui leiduks võimalusi ja toetusi, oleks asjad võib-olla teisiti. Treenida püüab ta kaks-kolm korda nädalas, ühe treeningu pikkus on umbes kolm tundi, Soomes käies viis.
Uute ronijate kasvulava
“Saadan kindlasti kõik oma sõbrad seda rada siin proovima,” ütles Shorikov tunnustavalt. “Siinne sein pakub väljakutset igale ronimishuvilisele, sest on väga pikk ehk kõrge – see on väga hea vastupidavustreening,” tunnistas Shorikov, et käelihased väsivad sellel ronides üsna kiiresti.
“Oleks siin veel veidi ka negatiivset kallet, oleks ka minu stiili harrastajal siin väga hea treenida,” soovis ta. Nimelt treenib rajameister ise tavaliselt nn bouldering-stiilis, kus seinad on madalamad ja rajad lühemad, kuid sellevõrra tehniliselt keerukamad.
Ave Alviste märkis, et nega­tiivne kalle oleks Tuuletorni seina kõrguse puhul ohtlik, küll aga on tulevikus kavas tema soovitusel lisada seinale uusi, väiksemaid ja lamedamaid nukke, millest on raskem haarata ja volüüme, mis pakuks uusi väljakutseid.