ERAKOGU Hääletati aga ei enamat ega vähemat kui Eesti Vabariigi iseseisva riigina naasmist maailma poliitilisele kaardile ehk lihtsustatult öeldes meie riigi iseseisvuse taastamist. Selle haamrilöögiga Eesti kõrgeim rahvaesindus väljendas otsusena oma rahva tahet “kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist”, ehk teisiti – asuda võrdväärsena ühise laua taha teiste iseseisvate maailma riikide peres.
See ajalooline otsus, mis lisaks sellele põhisõnumile sisaldas ka uue põhiseaduse väljatöötamise mehhanismi kirjeldust ja määras uue põhiseaduse järgi valitava parlamendi valimiste läbiviimise 1992. aastasse, on sõnastuselt üsnagi lühike, kuid tee, mis tema juurde viis, oli pikk ja keeruline.
Kuigi nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni tingimustes ei olnud võimalik rahval tagasi saada okupantide poolt vägivaldselt ära võetud Eesti riiklikku iseseisvust, elas idee sellest rahva hinges nagu tuli tuha all, lüües vaid aeg-ajalt välja üksikute režiimivastaste väljaastumistena, mis aga suruti karmilt maha. Nõukogude jõustruktuurid jälgisid tähelepanelikult, et ei tekiks vähegi organiseeritud tegevust, mis murendab totalitaarse režiimi sätestatud poliitilisi alustalasid. Demokraatiat ja vabadusi võimaldati piirides, milledes ei saanud juttugi olla tegevusest Eesti kaotatud riikluse taastamise suunas.
Idee iseseisvast Eestist
1985. aastal NSV Liidu juhi kohale kerkinud Mihhail Gorbatšovi algatatud demokraatia avardamise, ohjade lõdvendamise protsess, mille sundis peale suure riigi majanduse allakäik ning sellest tulenevalt ka välispoliitiline tõrjutus ja sisepoliitilised probleemid ning mis sai nimeks “perestroika”, andis võimaluse pöörata pilgud tähelepanelikumalt ka Liidu ja liiduvabariikide suhetele, eelkõige nende majanduslike seoste vaatenurgast. Nende liiduvabariikide, mis enne nende Liitu neelamist olid nautinud riiklikku iseseisvust nagu Eesti, Läti ja Leedu, püüded laiendada liiduvabariigi õigusi, kasvasid ja arenesid kõrvuti ihalusega kaotatud riikliku iseseisvuse järele ja järk-järgult muutusidki valdavateks.
“Perestroika” lõi võimalused aktiivsemaks n-ö mitteriiklikuks poliitiliseks tegevuseks, paari aasta jooksul hakkas tekkima uusi poliitilisi ja kutsealaseid organisatsioone ja algatusi. 23. augustil 1987 toimus rahvakoosolek Hirvepargis, kus muude poliitiliste nõudmiste hulgas nõuti
Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist, 12. detsembril asutati Muinsuskaitse selts. 26. septembril samal aastal avaldas ajaleht Edasi ettepaneku viia Eesti NSV üle isemajandamisele (nn IME projekt, autorid E.Savisaar, T.Made, M.Titma, S.Kallas), seega NSV Liidust erinevale majanduse juhtimissüsteemile.
Oluliste poliitiliste sündmuste poolest, mis nihutasid Eestit tasapisi NSV Liidu välisukse poole, oli üsna rikas 1988. aasta. Aprillis loodi Rahvarinne, ametliku nimetusega Rahvarinne perestroika toetuseks, mis ajajärgu iseloomu arvestades oligi mõeldud eelkõige vahendiks ENSV-le kui liiduvabariigile suurema iseseisvuse väljavõitlemisel, peagi aga muutus Eesti suurimaks massiorganisatsiooniks taasiseseisvumise protsessis. Vastukaaluks sellele asutasid impeeriumimeelsed jõud juulikuus sõjatehaste töötajatele ja sõjaväepensionäridele toetuva, põhiliselt vene rahvuse esindajatest koosneva Interrinde, mis püüdis mitmesuguste aktsioonide ja propagandaga väga aktiivselt takistada Eesti positiivset arengut.
Perestroikaprotsesside süvenedes ja nende kiirendamise soovide kasvades kasvasid ka nõudmised vabariigi juhtidele. Aprilli algul toimunud Loominguliste liitude juhatuste ühispleenum nõudis seniste juhtide Karl Vaino ja Bruno Sauli tagasiastumist. 16. juunil valitigi uueks EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks Karl Vaino asemele Vaino Väljas. Bruno Saul vabastatakse 16. novembril.
NSV Liidu lagundamise dokument
Kogu taasiseseisvumise protsessi seisukohalt oli väga tähtis 16. novembril toimunud Ülemnõukogu erakorraline istungjärk, mis võttis vastu Deklaratsiooni ENSV suveräänsusest, mida on nimetatud ka Nõukogude Liidu lagundamist alustanud dokumendiks. Deklaratsioon kuulutas, et “Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu”. Ühtlasi kuulutades Ülemnõukogu oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Sellest sõnastusest võiks välja lugeda juba riigi iseseisvuse, kuid aeg ei ole selleks veel küps ja deklaratsioon näeb Eestit NSV Liidu liikmena, rõhutades aga, et tema staatus selles liidus peab olema määratud liidulepinguga.
Deklaratsioon tekitas Moskvas paksu pahandust ja 26. novembril kutsuti Arnold Rüütel Kremli aru andma, mina pahanduse kaasosalise
justiitsministrina kaasas. Kuna Eesti ise deklaratsioonist ei taganenud, oli NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumil arutusel eelnõu, mis tunnistas meie deklaratsiooni kehtetuks. Olgugi, et see oli Liidu põhiseadusega vastuolus (NSV Liidu ÜN presiidiumil ei olnud õigust liiduvabariigi seadusi tühistada), pidasid kõik presiidiumi liikmed oma kohuseks olla meie Ülemnõukogu peale väga ja väga pahased, kui lihtsamalt öelda, Arnold Rüütel sai korralikult “noomida”.
Ka Gorbatšov oli temale mittekohaselt lausa endast väljas – on ka mõistetav, sedalaadi korralagedustes süüdistati just teda oma perestroikaga. Meie edasise arengu seisukohalt oli aga äärmiselt oluline, et arutelust kokkuvõtet tehes ei lisanud Gorbatšov otsuseprojektile ülesannet valitsusele “tagada Eesti NSVs NSV Liidu seaduste kõrvalekaldumatu täitmine” või muud sarnast, vaid oli sunnitud tunnistama, et Liidu ja liiduvabariikide suhetes on mõningaid probleeme, mistõttu on vaja välja töötada “abinõude ja riigiõiguslike mehhanismide süsteem liiduvabariikide poliitiliste ja sotsiaalsete huvide tagamiseks, nende suveräänsete õiguste laiendamiseks ja kaitsmiseks NSV Liidus” (aga see oligi ju see, mida me taotlesime!). Vastavate ettepanekute väljatöötamine pandi Ülemnõukogu kodade komisjonidele. Selline lahendus tähendas seda, et vähemalt lähiajal meiega, st Eestiga midagi ei juhtu ja me võime rahulikult liikuda oma teed, kui me ei pane toime mingeid uusi ekstreemseid “üleannetusi”.
Jätkasime oma teed
Ja tegelikult Eesti jätkaski oma teed, mis samm-sammult viis üha kaugemale totalitaarse režiimi suhetest, arusaamadest ja selle poolt juurutatud valetõdedest. Nii tunnistas ENSV Ülemnõukogu 12. novembril 1989 NSV Liidu 1940. aasta sõjalised aktsioonid Eesti vastu agressiooniks, okupatsiooniks ja annekteerimiseks ning Eesti astumise NSV Liitu õigustühiseks. Sellele järgnes ka NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsus, mis tunnistas Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja tunnistas need kehtetuks algusest peale.
Poliitilisse ellu lisandus uusi organisatsioone, taastati nõukogude võimu poolt likvideerituid. 1990. aasta alguses taastati Kaitseliit, loodi Eesti Kodukaitse, valiti Eesti Kongress ja Eesti Komitee. Ühtlasi toimus riiklike institutsioonide ja sümboolika uuendamine: 30. märtsil kuulutas Ülemnõukogu välja Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel ja kuulutas välja üleminekuperioodi, 8. mail otsustas Ülemnõukogu loobuda nimetusest Eesti NSV ja hakata kasutama nimetust Eesti Vabariik, 7. augustil võttis vastu seaduse riigilipu ja vapi kohta.
Sealjuures oli loomulik, et impeeriumimeelsed jõud, mis olid koondunud peamiselt Interrinde ümber, ei loobunud oma põhimõtetest, tihti ka oma privilegeeritud positsioonidest ja avaldasid Eesti arengule suunatud protsessidele mitmesugust vastupanu, kutsudes esile konflikte töökollektiivides, õhutades vaenu eestlaste ja venelaste vahel, püüdes vahel korraldada ka tööseisakuid. Kõige tõsisem kokkupõrge Interrindega leidis aset 15. mail 1990, kui suur rühm interrindelasi korraldasid Toompea lossi ees miitingu, püüdsid sisse tungida Toompea lossi ja maha võtta lossi katuselt Eesti riigilippu. Edgar Savisaar kutsus raadio kaudu rahvast appi lossi kaitsma ja kohaletulnud rahvahulga ees olid ründajad sunnitud häbiväärselt lahkuma.
Oma iseseisvuspüüdlustes toetus Eesti oma lähinaabritele, kes olid meie teekaaslased samade murede ja ohtudega. Arnold Rüütel pidas pidevaid läbirääkimisi oma Läti ja Leedu kolleegidega, koordineerides nendega oma tegevust. 23. augustil 1989 korraldasid Balti riikide rahvarinded nn Balti keti, inimketi Tallinn-Riia-Vilnius, millega meenutati Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva. Tugevasti toetas Eesti iseseisvuspüüdlusi Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes tahtis Venemaad näha samuti iseseisvamana ja suveräänsemana, mitte aga sõltuvana NSV Liidu juhtidest. 13. jaanuaril 1991 kohtus ta Tallinnas Balti riikide juhtidega ning vastu võeti kõigi nelja riigi ühisavaldus üksteise suveräänsuse tunnustamisest.
Vaidlused lõpetas augustiputš
29. novembril 1988 Gorbatšovi võimaldatud “hingetõmbeaega” kasutasid Eesti poliitilised jõud viljakalt, seda tõendab asjaolu, et iseseisvuse taastamise ja uue põhiseaduse vastuvõtmise ajaks olid põhilised iseseisvuseks vajalikud õigusaktid juba olemas ja ühiskonna uus poliitiline struktuur põhiliselt välja kujunenud.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Kui iseseisvuse vajalikkuses ei olnud Eesti erinevatel poliitilistel jõududel (kui mitte arvestada Interrinde ümber koondunud impeeriumimeelseid isikuid ja gruppe), siis selle saavutamise ja juriidilise vormistamise osas oli erimeelsusi, mis kohati muutsid eesmärgi enda saavutamise küsitavaks. Kes võib iseseisvuse välja kuulutada? Kas võib seda teha Ülemnõukogu, kus osa liikmeid ei ole Eesti Vabariigi kodanikud? Kui seda ei tee Ülemnõukogu, vaid mingi organ, millel ei ole teiste riikide silmis piisavat legitiimsust, kas siis leiab see akt nende poolt küllaldast tunnustust? Need olid küsimused, mille üle vaieldi Toompeal aastakümne vahetusel ja küllap oleks vaieldud veel kauemgi, kui saatus ei oleks sundinud tegutsema otsustavalt ja kiiresti. Selleks kiirendavaks teguriks sai Moskvas 19. augustil 1991 toimunud riigipööre, nn putš.
On peaaegu reegel, et impeeriumi haardes olevad väikesed naaberriigid võivad sellest haardest vabaneda vaid siis, kui impeerium on nõrk või lausa lagunemas. Seda kinnitab nüüd ka Eesti ajalugu, kui vaadata aastaid 1919 ja 1991.
Kui Moskva riigipöörajate juhitud tankide jõudmine Tallinna hakkas 20. augustil muutuma reaalsuseks, aktiviseerus Ülemnõukogus toimuv tegevus märgatavalt. Kell 12 algava täiskogu istungi päevakorras otsust Eesti riiklikust iseseisvusest ei olnud. Tund aega hiljem vanemate koosolekul avaldab Arnold Rüütel arvamust, et iseseisvuse väljakuulutamisega ei saa viivitada. Järgnevate tundide jooksul toimus aktiivne tegevus otsusele parima sõnastuse leidmisel, milles osalesid iseseisvusotsuse eelnõu töörühm, vanematekogu liikmed, Eesti Komitee esindajad. Lõplikus sõnastuses valminud otsuseprojekt “Eesti riiklikust iseseisvusest” sai valmis kell 21 ja läks kell 23 Ülemnõukogu istungil hääletamisele. Seda juhtis istungi juhatajaks valitud Vaino Väljas. Usun, et tema käetõstmine hääletamisel hajutas nii mõnegi seni kõhelnud kommunistist saadiku kahtlused otsuse poolt hääletamise õigsuses. Hääletamise tulemused on toodud kirjutise alguses.
Taasiseseisvuse saavutamine oli pikaajaline protsess, milles osales kogu rahvas, osaledes kas rahvarohkel massiüritusel, miitingul, valimistel, öölaulupeol. See sai võimalikuks seetõttu, et selleks rakendasid oma võimed ja oskused kõrgemad riigivõimu- ja valitsemisorganid ja nende töötajad, kombates pidevalt kehtiva poliitilise süsteemi kehtestatud piire, mille ületamine võis tuua kahju nii üritusele kui temale endale. See sai võimalikuks ka seetõttu, et Eestis, erinevalt mõnestki teisest liiduvabariigist, seda protsessi viimasel etapil, pärast Vaino Väljase asumist EKP Keskkomitee esimese sekretäri kohale, toetas valitseva partei juhtkond.
Ja lõpuks, pisiasjana, see sai võimalikuks seetõttu, et tõsise hädaohu ees suutsid poliitikud leida erinevatele seisukohtadele kompromisslahenduse selleks lühikeseks aga tähtsaks otsuseks “Eesti riiklikust iseseisvusest”.
Oleks praegustel poliitikutel rohkem seda kompromissileidmise tarkust!
ADVIG KIRIS
EV ÜN Presiidiumi esimehe õigusnõunik ja õigusosakonna juhataja 1990–1992, ENSV
justiitsminister 1985–1990
