Kes poleks kuulnud legendaarsest hipilinnast Christianiast – lillelapsed, muusika, rahu… Tegelikult on asi idüllist õige kaugel.
Aastal 1971 see paik Kopenhaagenis alguse sai. Juba mõni aasta hiljem plaanis valitsus platsi rahvast puhtaks lüüa, ent viimasel hetkel jäi kava katki. Vägikaikavedu võimudega aga on kestnud kõik need aastakümned. Küll kanepi pärast, küll üldse õiguse pärast sealsel väiksel kogukonnal omatahtsi, omamoodi elada. Alles aastal 2011 kaotati kohtus ja üks osa alast läks käest. Eks see maaplats linna keskel ole väga ahvatlev, siia saaks ju kõvasti majakarpe peale ehitada.
Christianiast kaasa ostetud raamatukeses on juttu praeguse rohelise keskkonna säilitamise raskustest. Tõttöelda, lugedes seda, on isegi raske kindel olla, kas ikka päris õigesti aru saan. Väidetavalt tehti aastal 2011 karm lepe, mille järgi kristiaanialased peavad maksma 76 miljonit taani krooni nende kruntide eest, mille valitsus tahab maha müüa. Lisaks maksma igal aastal
6 miljonit krooni renti paikade eest, mida valitsus ei kavatse maha parseldada. Tundub ebareaalse koormisena, saati kui elanikke on sel kaheksahektarisel alal vaevalt tuhatkond. On küll asutatud fond, et sedakaudu…
Sel oktoobripäeval ma neid asju veel ei teadnud. Teel lennujaama jalutasime Erkoga sealt lihtsalt läbi, et oma silmaga see kuulus koht ära näha. Eelnevalt kanaliäärne Nyhavni majade rida ja võimsate jõgede mõõtu kanalid. Meenus Gdansk. Üle silla ja siis ühtäkki jõudsime peagu maale. Rahu, rohelus. Algaski Christiania. Kirjuks gräfitud majad kui pühademunad, üks auto samuti üleni kirjatud. Peatänaval saalis viisaka välimusega turistidemass. Meie kõigi oma karvade ja seljakottidega sobisime omast arust sellesse ümbrusse palju paremini.
Õhus heljus kibekas kanepihõng, siinseal kasvas sõrmlehiseid taimi. Ühe pubi ees saime dendroloogilise üllatuse osaliseks: kümme jalga kõrge hõbehall-lehine õlipuu kasvas vabalt mullas. Kliima on ikka tõesti kõvasti soojenenud, kui vahemereline oliivipuu nii kaugel põhjas ellu jääb. Esialgu trumpas kanepitaim ta siiski üle: justkui sirgetüveline puu küünitas too oma latva õlipuust kõrgemale.
Uitasime üsna kähku läbi Christianiast, mis on väga mägine, vesine ja puuderikas. Tegu on vanade kindlustusvööndite (võib vast öelda bastionite) rividega keset laiu kanaleid. Paiguti leiab puuderüpest väikesi elumaju.
Aga kus on siis hipid? Eks nad ole suuresti minevikku vajunud. Aastakümned lendavad armutult. Üks niiöelda asutajaliige, hallipäine papi, tuli meile vastu. Muidu jõlkus kanepihõngusel peatänaval turistide seas kuidagi kahtlasevõitu tüüpe. Christianial on olnud muresid gängide ja muude jamadega.
Nukker sügis ründas mu meelt. Kõik on kaduv… Nojah, ma pole kunagi armastanud pühapäevi kusagil linnas. Neis on siis midagi natukese ängistavat. Ehk oli nüüd veidi süüdi ka peatne lahkumine. Taanimaa reis sai läbi. Suvi oli ammu läinud, ees ootamas süvenev sügis ja pimedus.
Aga mis Christianiasse puutub, siis kindlasti oleks seal hoopis rõõmsam olemine millalgi päikselisel kevadpäeval. Ja ehk see pisike vabalinn suudab siiski võimurite survele vastu pidada ja mitte täielikult muutuda üheks suvaliseks Kopenhaageni osaks.
