Balti sõrmkäpp on eeskätt Baltimaade endeemne orhideeliik. Eestis on ta hajusalt levinud üle maa, tihkelt ja lausa massiliselt aga kaguosas.
Võib arvata, et Hiiumaal kasvab balti sõrmkäpp juba ammustest aegadest, ehkki avastati see alles 1994. aastal. Üheksakümnendail teati vaid Kassari ja Kõrgessaare kasvukohta. Nüüdseks on neid leitud ka Kõpust, Kirde- ja Kagu-Hiiumaalt ning Kärdlast Tareste soolaikudest.
Niisiis jah, ka Kärdla rannaniidul peaks seda orhideed kasvama. Mullu septembris olin nende leidmiseks liiga hilja peale jäänud. Tänavu
6. juunil põikasin sinna uuesti. Vastu võttis mind külm meretuul, segiläbi seletasid metsa- ja rannalinnud. Käokann lillatas, niit oli laialt tulikakollane.
Ja näe: kõikjal aina täpiliste nooljate lehtedega balti sõrmkäpad! Paar ööviiulit ka, ent valdavalt balti käpad. Nii palju, et ei tasunud üritada kokku lugema hakatagi. Tõsi, kui kirjasõna järgi sirguvat nad jalg või kaks või enamgi kõrgeks (30–90 sentimeetrit), siis siin ei ulatunud nad jala kõrgusenigi, olid pigem nii kuuetollised vaid. Võibolla kuivuse tõttu? Pinnas tundus üllatavalt kuiv olema, ja üldse, imelikult “turbase” moega. Ümber vedelevad rootükid näitasid, et meri ulatub siiani käima. Balti sõrmkäpad hakkasid just õitsema. Rõõmustavalt palju jagus madalmurusse nooremaid, veel mitte õitsemisealisi taimi.
Pidin möönma, et lehmade karjatamine balti sõrmkäppadele näikse täitsa meeldivat.
Tulin 29. juunil niidule tagasi. Kavatsusega mõni foto klõpsata (esimesel käigul polnud fotokat kaasas). Aga kuhu jäid siis lillatavad õieküünlad? Põikasin siia ja sinna – pole! Mitte ühtegi õievart! Noh, paar hammustatud varretüügast siiski… Ometi oli kolme nädala eest nii palju käppi õide minemas. Nüüd paistis ainult vegetatiivsete taimede lehti. Mnjah, seal eemal need lehmad flegmaatiliselt mind jälgisid. Kuidas nad ikkagi kõik käpaõied kõigi vartega sedasi nahka pistsid? Kurb lugu küll.
Kas selline õitsvate taimede ärasöömine juhtub igal aastal? Sel juhul ei saa need käpad ju üldse viljuda, et tulevikus uusi järglasi anda. Vahepeal oli aastaid rannaniit karjatamata, vahest selle pärandina neid igas vanuses balti sõrmkäppi siin praegu nii ohtralt kasvabki?
Tundub justkui nokk kinni, saba lahti ja vastupidi olukord. Neile sõrmkäppadele ei meeldi metsa ja paksu roogu kasvav niit, ent korralikul karjatamisel süüakse nad sootuks ära.
Peaks tulevail aastail siin olukorda kaemas hakkama käima. Mõnel aastal mõni käpp ehk siiski jõuab õitsemise järel ka viljumiseni?
Seekordsel käigul Kärdla rannaniidule jäid aga hoopis meelde kollastes õites metsvitsad. Milline uhke nurmenuku sugulane! Lehmad neid miskipärast süüa ei taha ja sestap nad nõnda uhkelt õilmitseda ja niitu vallutada saavadki.
