Laupäeva keskpäeval on Padriku poe ja kohviku pidulik avamine – Käina vallas Nasval asuv legendaarne poeke on Evelin Ilvese ja Siim Rikkeri algatusel saanud uue hingamise.
Avamisele ootab pererahvas kõiki kohalikke inimesi, kel kunagise poekesega mingi side. “Ootame kõiki, kes siin poes kunagi töötanud, omanud või pidanud seda poodi või siis selle poe taga istunud, aga kõiki teisi ka,” ütles Evelin Ilves.
Pakutakse sööki ja jooki, spetsiaalselt selleks peoks koguneb eriline ansambel, milles löövad kaasa Hiiukala Bändi liikmed, lõõtsavirtuoos Siim Rikker ise, aga võib-olla veel mõni muusikust sõber.
Mõned lauakesed on majas sees, lauad on sätitud ka välja, aga neid oleks juurde vaja. “Kellel on laudu-pinke üle, võiksid need meile tuua,” soovis ta.
Igal oma lugu
Padriku pood, mis nüüd toimib söögikohana, on avatud olnud paar nädalat. Selle aja jooksul on uutele omanikele räägitud poekese ajaloost palju lugusid ja toodud vanu piltegi. Neilt on näha, et hoolimata väiksusest oli see algul päris pood – lisaks tavalisele letile lihalett, külmkapid ja riiulid nagu poes ikka. Hilisemad mälestused räägivad, et pood oli täis õlle- ja kokakoolakaste, lisaks müüdi limonaadi ja jäätist ning vahest oli üks mees poe taga burksi ka teinud.
“Mulle tundub, et igal nii päris- kui suvehiidlasel, kes siin käinud on, on sellega seoses mõni lugu või mälestus,” rääkis Ilves. “Mind hämmastab, kuidas nii kaugelt, Kõpust ja niiöelda teisest maailma otsast pärit inimesed on lapsena siin käinud – pidi ikka pood olema, kuhu nii kaugelt tuldi!”
Ilves ütles, et kahe nädalaga on nad tunnetanud ka seda, kui hea koht see on. Majakese kõrvalasuv lagendik on tuulte eest kaitstud, päike paistab sinna hommikust õhtuni ja seal on tore ka niisama olla. Turvakaamera öisest salvestisest on näha, et pood on nagu muinasjutumajake, mille ümber jalutavad rebased ja kitsed. Siin tegi uudistamiseks peatuse 80pealine hobusekari, keda ühelt karjamaalt teisele viidi, aga ka rahvatantsurühm, kes korraldas tõelise simmani.
Künka või Padriku pood?
Seda, miks poekest Padriku poeks kutsuma hakati, pole uued omanikud veel teada saanud. Üks versioon räägib, et see oli hoopis Künka pood. “Künka talu on siin otse üle tee ja räägitakse, et mees, kes seda poodi pikalt pidas, ka elas siinsamas Künka talus,” vahendas Evelin Ilves kuuldut. Suviti olevat too mees poodi kogu aeg lahti hoidnud ja öösel roninud üle aia, et minna mõneks tunniks koju magama. “Pood oli niipalju lahti, kui ta vähegi suutis silmi lahti hoida.”
Nõukogude ajal avatud pood, mis tosin aastat tühjana seisis, nägi esialgu välja nagu lakitud männipalgist saun. Nüüd on see seest valgeks värvitud ja maitsekalt sisustatud ning paistab seestpoolt märksa suurem, kui võiks arvata väljast vaadates. Töötunde kulus kolme kuu jagu, aga tööpäevad tehti palju pikemad.
Kui paljud saare toitlustusettevõtted maadlevad töötajatenappusega, siis Padriku poel ja kohvikul sel suvel töötajate leidmisega muret polnudki. “Meil oli see õnn, et kõik, kes meil eelmisel aastal abiks olid, tahtsid ka sel suvel tulla, lisaks veel üks tüdruk,” rääkis Evelin Ilves, et kõik, kes eelmisel aastal restoranis Roog kliente teenindasid, on tööl ka sel aastal Padrikus.
“Mul on nii õudselt hea meel, et tuli isegi see tüdruk, kellega üks klient eelmisel aastal ülihalvasti käitus, nii et ta sai täieliku šoki, nuttis ja jõi suhkruvett. Ma arvasin, et ta ei tule mitte iialgi ühtki klienti teenindama, aga ka tema tuli.” Appi tuleb ka vabatahtlik vegekokk Laura Suija Austraaliast, kes mullu töötas restoranis Roog.
