Kaks ilma kolmandata naljalt ei jää. Nii ka Audaku puhul. Kui 2009 suvel sai sealne Tallinna botaanikaaia katsepunkt enda jaoks avastatud, tundus see ühe väga erilise salakohana.
Asutatud juba 1963, ent laiemale üldsusele on saanud tuttavamaks alles viimastel aastatel. Muidu seostus Audaku ikka eeskätt Viidumäe looduskaitseala keskusega. Kõigepealt tasubki peatus teha just seal.
Viidumäe LK keskuse juurde kunagi istutatud luuderohud on lausa pöörased. Teeäärsed lehtpuudetüved on mähkunud igihaljasse lehevaipa. Maja ees kasvav puu tundub kaugelt justkui rohetava elupuuna. Lähemale jõudes selgub, et meie tavaline kask. See on aga lausa võimatuseni luuderohtu täis kasvanud. Nagu troopiline viigipuu, näib luuderohi toeks olevat kaske täiesti üle võtvat. Tüvele liibuv vartekogum sirutab kasevõras laiali omaette oksad. Ovaalsete lihtlehtede seas õieli loendamatuid õisikukerasid. Oli oktoobri lõpp ja luuderohtude õitsemine täies hoos. Õisikud ei ole küll nii lopsakalt uhked nagu nt Inglismaal nähtud, omaette liigiks arvatud luuderohtudel, ent siiski ilusad rohekaskollased sarikkerad. Nii imelik, nagu mingi troopikast pärit tegelane, kes õitseb kevade või suve asemel vastu talve.
Kui on soe sügis, siis jagub ka tolmeldajaid. Luuderohud on Saaremaal korrapäraselt viljunud juba mitukümmend aastat. Viimaste aegade leebem ilmastik on võimaldanud luuderohuliaanidel hästi edeneda ka põhjapoolsel Hiiumaal, suisa idas mandrimaalgi. Aga kõige vägevamad on nad siiski jätkuvalt Saaremaal. Veelgi suurejoonelisem luuderohi kasvab samas katseaia servas hoovitammel. Jah, suur tammepuu kurguni luuderohtu täis, vaid ladvaoksad nende koormast priid.
Nii, aga edasi ootaski see katsepunkt. Rada viis läbi kivise saluilmelise seljakumetsa, kus maas varjulille lehestikumännaseid, haljaid sinililli ja sõrmtarnu.
Nimetus “katsepunkt” kõlab mu jaoks kuidagi prostalt ja selle aia väärtust pisendavalt. Pole see miski “punkt”, ikka terve omaette botaanikaaed. Kollektsioon asub vähemalt paaril hektaril. Algselt plaaniti siin hoida pargilikku kujundust kesksete suurte väludega. Ent aina uued katsetamiseks istutatud eksoodid pressivad vääramatult servist peale. Pehme kliimaga paik otse kohustab selleks! Ja pinnas on kah päris viljakas, nõlvast allapoole liikudes nõudlikumate jaoks parajalt niiskuserohke.
Esmalt jäin toppama jalgvärava ja tööriistakuuri juures kasvava fotiinia juurde. See on pärl! Lätist Salaspilsist kunagi saadud tegelane, kelle täpset liiki küll ära määrata pole suudetud. Nii seisab etiketil vaid Photinia sp. Meil saab edukalt kasvatada heitlehist Photinia villosat, ent see siin on igihaljas. Varjavate puude tõttu küll natuke hõre, ent siiski on ülepea sirgunud põõsas märkimisväärne. Üksikud vanemad lehed on varisemise eel punaseks värvunud, meenutades koos läikhaljastega kunagi Itaalias Garda järve ääres nähtud kampripuid. Tegelikult kuulub fotiinia roosõieliste hulka.
Pealekauba ilutses okstel mõni punaste väikeste õunviljade kobar. Huvitav, kuidas seemned idaneks? Sellist talv läbi haljendavat põõsast tasuks meil saartel haljastuses kindlasti laialdasemalt istutada. Võiks arvata, et tegu on laialdaselt kultiveeritava hübriidiga Photinia x fraseri, kelle mõni sort talub kuni
veerandsajakraadist külma. Aga see on vaid mu pelk oletus.
