Igavikuradadele on lahkunud visa töömees ja sitke sportlasehing. Arvo-Jüri Risti 20 tööaastat (1987–2007) möödusid Palade koolis, kus ta oli ametis kuni pensionile jäämiseni.
Kehalise kasvatuse õpetaja kohustuste hulk ületas tavaõpetaja oma. Lisaks koolitundidele järgnesid treeningtunnid, iganädalased arvukad võistlused, varasematel aegadel sageli nädalavahetustel, võistkondade kokkupanekud, transpordi muretsemine, õpilaste veenmine ja võistlema innustamine, arvestuse pidamine, kohtunikutöö ja veel tuhat pisiasja. Ka kooli traditsioonilised spordipäevad olid au sees.
Arvo Risti korrektsuse puhul kõik sujus. Nii-öelda vana kooli kasvandikuna oli Arvo Rist ülimalt kohusetundlik, mõneti isegi pedantsuseni nõudlik. Võistlustel käimist, kui õpilasel vähegi võimeid oli, pidas õpetaja kooli loomulikuks osaks, mille kohta peeti eraldi arvestust. Oluliseks pidas õpetaja osavõttu – ja kui võidud ei tulnud, polnud kuri karjas. Võidust tähtsam oli õpilaste areng ja püüdlused. Õpetaja meisterlikkus aga seisnes õpilaste suunamises ja veenmises. Ei jäänud rohked diplomidki tulemata.
Kaasõpetajana oli Arvo-Jüri Rist endast maksimumi andev: alati täpselt kohal, alati valmis asendustunde andma, sobivaid lahendusi leidma, samas nurisemata arvestama koolitöö ümberkorraldustega, valmis kompromissideks, pigem leplik kui oma õigusi taga nõudev. Töölejõudmist ei takistanud miski – ei haigused ega isegi kipsis jalg. Eks ta sama nõudis mõnikord õpilasteltki: vihmase ilmaga metsaradadel orienteerumist või porisel jalgpalliväljakul müttamist. Ei kurtnud õpetaja ajutise ruumide puudumise pärast, sest väljas oli võimalusi sportimiseks alati. Õpilaste terviseprobleemidesse suhtus ta ikka mõistvalt. Tema eriline lemmik oli kabering, ka aastaid enne ja pärast töölolekut, ning sealt need sagedased magusad võidud tulid.
Head tähelepanelikku kaasteelist, täpset, nõudlikku ja kõrge vastutustundega töökaaslast Arvo-Jüri Risti mälestab ja tänab
Palade põhikooli pere.
