Ajalugu sünnib meie kõigi silme all

Tsaar Putin teatas 2005. aastal, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim katastroof. See polnud üldse õudne sündmus, vaid rahvaste vanglast vabanemine. Kuid Venemaa lõpuks, Putini ajastu saabudes ei soovinud enda ega teiste iseseisvunud (või iseseisvuse taastanud) riikide vabadust. Putin otsustas korraldada tõelise, võib-olla suurima katastroofi 21. sajandil.

24. veebruari hommikul olid raketilöögi all Ukraina sõjalised objektid. Ukraina kaitsejõud olid õnneks juba laiali paisanud oma väed ja sõjatehnikat. Tark ja ettenägelik tegu. Märtsis algas Venemaa barbaarne sõda tsiviil­elanikkonna ja taristu vastu, sest ta ei saanud Ukraina kaitsjatest jagu. Algasid ukrainlaste kohutavad kannatused. Nüüd, üheksa kuud hiljem, kannatab pea kogu maailm. See on maailmasõda, mis sõjalise tegevuse mõttes toimub Ukraina pinnal, kuid kõikide muude mittesõjaliste aspektide poolest kogu Euroopas, Aasias, Aafrikas ja mujal. Mängus on riikide ja nendevaheliste organisatsioonide poliitika ja ideoloogia. Vastasseis demokraatlike ja ebademokraatlike maade vahel saab üha selgemaks. Jõujooned muutuvad. Mängitakse ümber majandussuhted, energiatarned, kaupade tootmis- ja tarneahelad ning rahavood. Maailma toidu­ahela kõige vaesemad ja haavatavamad riigid, peamiselt Aafrikas ja Aasias, on mures – kui mitte hädas – teraviljaga varustamise pärast. Maailm on muutunud viimase üheksa kuuga rohkem kui paljude aastatega. Demokraatlik lääs on kogu aeg püüdnud vältida uue külma sõja puhkemist, kuid see ei õnnestu, kui teine pool ei pinguta selle nimel. Venemaa lausa soovib seda, sest loodab potentsiaalselt tekkivast kaosest kasu lõigata ja ennast päästa. Hiinal on omad ülemaailmsed ja piirkondlikud ambitsioonid, alustades Taiwani allutamisest, ilmselt jõuga, ning lõpetades poliitilise ja majandusliku mõjuga teistel mandritel.

Eesti hääl ja poliitiline mõjuvõim on tänu NATO ja Euroopa Liidu liikmelisusele palju suurem, kui meie riigi suurus võiks lubada.

Maailmas toimub piltlikult maavärin, mille epitsenter on Ukrainas. Lööklained ja võbinad levivad igas suunas. Hiina ja Vene­maa, kes saavutasid praeguse arengutaseme aastakümnete
jooksul ilmselgelt tänu lääne tehno­loogiale ja investeeringutele, on pöördunud lääne vastu. Lääs on ise toitnud ja tugevdanud vastaseid, kellega ta peab nüüd ja edaspidi rinda pistma.
Üha totaalsemaks muutuv vastasseis kestab nähtavasti aastakümneid. Ainus lootus, et Venemaal võiksid mingid positiivsed nihked toimuda, on sõja kaotamine. Nii on olnud ka peale Külma sõja lõppu. Põhilised erinevused eelmise külma sõjaga (1945–1991) on maailma (kärisev) globaliseerumine, kõrgtehnoloogiline areng ja info(müra)ajastu, demokraatia ülekaal Euroopas ja Moskva mõjuvõimu taandumine, mille vastu ta võitleb, ning Hiina tõus esiplaanile.
Kui pikk saab olema uus külm sõda, kuidas ta kulgeb ja kas lääs tuleb ka sellest võitjana välja? Kes seda teab. Demokraatia jääb nähtavasti püsima nendes piirides, kus ta praegu on, kuid selle levik mujal maailmas on väga visa. Seda tõestasid viimased 30 aastat. Väga väheste riikide ajalugu ja kultuur väljaspool Euroopat lubab demokraatiale üle minna väga suurte probleemideta.
Eesti oli kunagi kurjuse impeeriumi ääreala. Ta on olnud viimased 31 aastat demokraatliku maailma piiririik. See on meie saatus, kuid õnneks oleme ja püsime õigel poolel. Eesti hääl ja poliitiline mõjuvõim on tänu NATO ja Euroopa Liidu liikmelisusele palju suurem, kui meie riigi suurus võiks lubada. Ja meil on tugevad liitlased.