Aja puudutust tajusime tänavuse suure peo puhul märksa mõjusamalt kui tavaliselt.
Mina sain esimesed üldlaulupeo ristsed koledal 1950. aastal. Kärdla keskkooli laulu-õpetaja Richard Kalju saatis kooli koori suurele laulupeole. Sõitsime veoauto kastis Kärdlast Heltermaale. Haapsalust edasi vist rongiga.
Vormi poolest tundus pidu noorele inimesele ülimalt uhke, sisult aga… oli küüditamisjärgne aasta ja kolhoosi ajamise aeg. Laulud puha Leninist ja Stalinist ning peale pressitavast rahvaste sõprusest. Mind jäi kummitama ühe laulu sõnade rida: “Juhib võitlusi uusi suur Stalin”.
Siinkohal jätkan puhtisiklike meenutustega vaid sellepärast, et võrrelda toonast aega tänapäevaga. Laulupeole sõites oli mul taskus tuusik Taagepera sanatooriumisse Valgamaal. Trügisin Ülemiste jaamas kitsarööpalise Viljandi susla peale koos sealtkandi laulupeolistega. Olid lahtised istmeteta loomavagunid. Sõidukiirus oli selline, et mõnikord võis vabalt rongi kõrval jalgu harjutada.
Taageperas nägin esmakordselt Lõuna-Eesti kaunist loodust. Käisime ümbruskonnas väikese seltskonnaga jalutamas. Selles kambas oli ka üks Mikitamäelt pärit setu tüdruk, kes ütles enda nimeks olevat Mai. Lahkudes jätsime teineteisele mälestuseks pildi.
Sanatooriumist tulles sõitsin Valga kaudu rongiga Tallinna ja pidin öö vaksalis mööda saatma. Tuli aga keegi võõras vene naine ja kutsus mu oma koju ööbima.
Miks ta seda tegi? Tagantjärele õudne mõeldagi. Oli aeg, mil Tallinnas sageli inimesi rööviti ja tapeti. Minusugune oli kurjategijatele ilmselt sobiv pala. Kusagil keldrikorruse toas voodis lebades kuulsin, kuidas mees ja naine omavahel millegi üle ägedasti vaidlesid. Võitjaks jäi see pool, kes mind hommikul tulema lasi. Ei taha mõeldagi, mis minuga vastasel juhul võinuks juhtuda…
Taagepera sanatooriumiaegse Mai leidsin alles 36 aastat hiljem. Kord Värska sanatooriumis viibides ajasin jälgi Mikitamäe laadal. Kui laadalistele kaasasolevat pilti näitasin, hüüatas keegi kohalik: “See ju Mann! Ta elab Räpinas. On korralik majapidamine, kaks täiskasvanud last, abikaasa surnud. Minge tingimata teda vaatama. Täpne aadress on…”
Läksin ja pidin äärepealt tappa saama. Oli suur juhus, et sattusin sinna just Mai (õigema nimega Maria) juubelisünnipäeval! Toas olid kõik pidulised juba parasjagu “laetud”, mõni päris lääbakil. Ka Mai paistis tugeva auru all olevat. Kui olin end pildi abil identifitseerinud, kutsuti mindki lauda. Olin sellisesse seltskonda sattunult veidi ehmunud, kuid esiotsa rahul. Kuni pilk kohtus purjus setu meestega. Ei lähe sa, mees, siit omal jalal kuhugi – lugesin pilkudest. Meenusid laulusõnad: setu võttis väitsa välja…
Püüdsin põgeneda, aga oli juba hilja. Mind päästis asjaolu, et seltskonnal lõppes viin otsa ja keegi pidi järele minema. Tahtsin minna, aga nad irvitasid, et siin lähedal müüakse kraami ainult tuttavatele leti alt. Mulle anti “valvur” kaasa. Ostsin viinad, andsin saatjale ja ise padavai bussijaama poole.
Teisel päeval sain telefoniraamatu ja sanatooriumitöötaja lahke abiga ning mitmete juhuste kokkusattumise tulemusena Mariaga telefoniühenduse. Kohtusime Värska surnuaiapühal. Sai selgeks, et tegemist on ühe tüüpilise tööka setu naisega. Töötanud karjatalitajana. Oma majapidamises kasvatanud juurvilju, mida poeg Venemaale vedanud.
“Viina mia joo, aga tüüd mia tee,” oli Mann kuraasikas. Aga sellestki hüüatusest on tänaseks juba hulk aastaid mööda saanud…
Laulupeoteemat lõpetades on meeldiv meenutada läinud sajandi kuuekümnendaid kui Kärdlas oli meestelaulu kõrgaeg. Huvitaval kombel oli siis meeste koorilaul sedavõrd popp, et kaasa lõid nii tavalised valgekraed kui ka lihtsad töömehed.
Tarbijate kooperatiivi koorina alustanud ja Hiiumaa rajooni kultuurimaja koorina jätkates esinesime mitmel pool nii Hiiumaal kui mandril, ka Viljandis meeste laulupeol. Maestro Edgar Pärnsalu käe all saime hakkama ka raskete kooriseadetega.
Kõige tipuks kujunes Eesti laulupidude sajanda aastapäeva pidu 1969. aastal. Peokava oli siis juba suhteliselt vastuvõetav. Laulsime mõnda laulu koguni spontaanselt, ilma juhita ja see tunne on unustamatu. Muutuva aja puudutus jõudis nii esinejate kui kuulajate hinge. Nagu nüüdki.
VALTER VOOLE
