Aga kust vegan Hiiumaal süüa saab?

Kadri Taperson

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks – ega vegan niisama lihtsalt nälga ei jäägi, sest arvestades, kui keeruline oli veel mõni aasta tagasi vegan olla, peab ta suhteliselt leidlik olema ja ongi. Tänaseks on Eestis vegantoitumine nii mugav, et pingutama ei pea ja saab puhta südame­tunnistusega süüa, mida soovid. Pealegi on Eesti vegankogukond nullindate keskel just Hiiumaal hea hoo sisse saanud, nii et küllap neid kisub siia ka edaspidi.
Kui ma veganina esimest korda Hiiumaale tuleks, siis ilmselt vaataksin rahvus­vahelisest portaalist “Happy Cow”, mida mõttekaaslased soovitavad ja leiaksin sealt ainult “Mamma mia” ja tema ülihead veganpitsad, kuhu küll päris alati veganjuustu peale panna ei ole, aga seda juhtub harva.
Eestikeelselt lehelt Taimsed Valikud on Hiiumaa kohal tühi koht ja seal ei reklaami end ükski vastav söögikoht, järelikult tuleb endal sotsiaalmeedias ringi vaadata ja sõpradelt küsida.

Poodidele pole midagi ette heita, Hiiumaa kaupluste kaubavalik on kaasaegne ja tegelikult leiab otsimise peale kõike, mida vaja, aga näiteks puhkuse ja reisimise ajal tahaks ju muretult väljas ka söömas käia. Seda, kas kohvi peale taimset piima ka saab, tuleb ilmselt igast toidukohast eraldi küsida ja tihtipeale saabki.
Sotsiaalmeedias näljasena toidu­kohtade menüüsid uurides väga lihtne infot leida ei olegi. Et päris kindel olla, tuleks igal pool kohal käia. Nii et kui alljärgnevast infost nüüd midagi päris valesti kirja pandud on, siis andke Suvelehele teada.
Selgub, et Hiiumaal on päris palju selliseid toidukohti, kus menüüs midagi veganitele ei olegi. Näiteks: Rannu pubi, Kõrgessaare sadama kohvik, Ratturi talu kohvik, El Jefe Beach Bar, Meite Möte, Gahwa, Pritsumaja Pubi, Sõnajala söökla, Sõru Kõrts, Kork, Kärdla burks, Kati söögituba, Iiumekk resto ja Õlletare. Muku tare ütleb oma lumisel Facebooki lehel, et proovitakse vastu tulla eri­soovidele, mis paneb mõtlema, et äkki on mõnes kohas veel nii. Juhtumisi teab kirjutaja, et Hõbekala kohvikus, Baabades, Linnumäel ja Pihla Inspiratsioonitalu suvekohvikus teatakse, mida veganitele pakkuda ehkki menüüst sobivat ei leia. Kohvik Kärdlast, Emmaste tee­majast ja Viigrist saab nälja korral tavalisi või bataadifriikaid, aga ega see kedagi palju rõõmsamaks ei tee. Selliseid toidukohti, kus on valikus üks roog veganitele, on meil ka. Üks neist on Magus Mari, mis on võtnud üle veganite lemmikkoha Hõng Kassari Rahvamajas. Vastuolulise nimega toidukoht Lest ja Lammas pakub veganitele eesrindlikult lillkapsasteike, aga ilma kastmeta – veganitele mõeldud valik, aga mitte vegansõbralik, ütleb selle peale kohalik vegankogukond. Külaseltsi Muhv nädalavahetusel avatud mitmepäevakohvik pakub ühte kindlat lihtsat läätserooga, millest saab kõhu täis, aga mis kindlasti ei ole lausa gurmeetoit ja see polegi toidukoha eesmärk. Kiitus sellegi eest. Ambrosia menüüs on spinatiriis ja kuuldavasti on päevapakkumine vegan, aga nende Facebooki leheküljelt seda ei leia. Kiidetud Kpt. Malmis on menüüs suvikõrvitsa vegan pasta ja Ristna Surfikohvikus saab veganburksi. Roograhus saab aegajalt veganjuustuga pitsat. Olerexis on ka veganvalikud, aga seal tasub uurida, kas ikka on, sest nagu hiljuti selgus, nende keskmajas ei teata päris täpselt, mis see vegan tähendab ja vähemalt kastmetes on ikka mingeid loomseid koostis­osi, mida seal ei peaks olema.

Teiste toidukohtade seast esile kerkivaid on ka päris mitu. Soovitada võib kohvik Ruudi tomatist bulguripada taimse lihaga; Rannapaargut, sest seal on menüüs korralikult märgitud, mis on vegan ja mida saab sellisena tellida; Riksi kohvikus on hea vegan tempura; Kalana ÄÄRes on suvine tofuga salat, päikesekuivatatud tomatitega baklažaan ja vegan pitsat saab ka. Selle artikli honorari eest läheksin ilmselt Ungrusse sööma ja maitseksin Papardelle pastat röstitud paprika ja mandli kastme, krõbeda pähkli ja aedharakputkega.
Nii et tegelikult valikut nagu on ja võiks justkui rahule jääda, aga päriselt ikkagi ei jää. Valikus võiks olla ka pannkooke ja võileibu, suppe ja kooke ja selliseid häid koduseid toite nagu kartulipuder kastmega või näiteks kartulisalat – aga ikka ilma loomsete koostisosadeta.
Tundub ka, et need ajad on alles ees, mil toidukohad aru saavad, et Hiiumaal on olemas kõik taimsed puhtalt kasvatatud toiduained, millest maailmatasemel kaasaegset toitu teha. Siinsed metsad ja talud pakuvad selleks kõike; kikerhernestest ja kanepist kuni šampinjonide ja murakateni. Siinses kogukonnas on ka piisavalt teadmisi kriisitoidust, metsatoidust, pärimustoidust, toidu kasvatamisest, kogumisest, säilitamisest ja toidu­sõltumatusest.
Nagu lugeja tõenäoliselt juba aru sai, tegutseb Hiiumaal ka välja­õppinud veganpolitsei, kes järgmine kord luurab ringi arvatavasti kohviku­päevadel.
Ja lõpuks teeme siis veel ühe asja selgeks: veganlus on tulnud, et jääda. Peale Teist maailmasõda taimetoitlaste hulgast välja­kasvanud ülemaailmne liikumine muudkui kasvab. Eelkõige on tegemist muidugi eetilise maailma­vaatega, mis teab, et loomi ei tohiks ekspluateerida. Peale seda, kui kõigile selgeks sai, et lihatootmine on ka kliima­soojenemise üks peamisi põhjustajaid, leiab see elulaad muidugi järjest rohkem toetajaid. Ka Hiiumaal.