Abragu lauka adrumülkad ja maagiline Mardihansu

Teele Koppel

Juuni lõpus leidsin end taas matkalt. Eesmärk oli jõuda kahe päevaga Ristnast Emmastesse, aga juba esimestel kilomeetritel polnud tunne päris õige – alustasin kõndimist planeeritust mitu tundi hiljem, olin pakkinud kaasa liiga palju asju ning Eestisse jõudnud 30-kraadine kuumalaine ei soosinud minu matka samuti.
Põrgukuumuses kõndimise asemel tahtsin hoopis puude vilus lesida. Tänu isa heale tuttavale olin saanud loa ööbida eramaal asuva Mardihansu vaate­tornis ja seda erakordset võimalust ei saanud ma niisama lihtsalt käest lasta, pidin kohale jõudmiseks tempot hoidma.
Kella kaheks olin jõudnud Kalestest läbi Abragu laukani, mille osas jäime möödunud õhtul isaga matkamarsruuti paika pannes eriarvamustele. Kogenud jahimehena soovitas ta mul võtta Kalestest suund Korbi mägede poole ja Abragule mitte minna. Mina seevastu tahtsin kulgeda mööda mereäärt.
Abragule jõudes sain aru, et isal oli olnud õigus, nagu tal tavaliselt ikka. Abragu laugas on paljude veelindude pesitsuspaik, mis tähendab, et ranna­äär on adrune ja peaaegu läbimatu. Sondeerisin matkakeppidega ettevaatlikult pinda, aga peagi kukkusin põlvini adruse ja vesise sopamülka sisse. Imekombel suutsin kaheksateistkilose matka­kotiga lähima kivi peale ronida, aga olin ikkagi lõksus – mind ümbritses kilomeetrite kaupa mereadru ja mul polnud aimugi, kuidas sealt välja saada.
Südame kloppides võtsin jalanõud jalast ja otsustasin minna läbi mere, aga seegi ei õnnestunud. Merepõhi oli nii ebatasane, et kukkusin puusadeni vette. Ukerdasin matkakeppide abil läbi mere ja adru tagasi liiva peale ja hakkasin lahinal nutma – Abragu sai minust võitu.
Ma ei tahtnud matka pooleli jätta, aga lõpuni liikumiseks ei jäänud muud üle kui teha kümne kilomeetri pikkune lisalõik. 30-kraadises kuumuses! Kõndisin tagasi Kalesteni ja põikasin metsa vahelt sisse, just nii nagu isa oli soovitanud. Jalutasin läbi lummavate Korbi mägede, esmalt läbi Kiduspe ja siis Laasi küla. Alles kella kümneks jõudsin loojuva päikesega Mardihansule.
Neljakümne kilomeetri pikkune matk põrgukuumuses oli mulle liiga teinud. Olin kurnatud, mu jalad olid turses ja paistes ning suurte varvaste all tulitas talumatu valu. Kümblesin enne uinumist soojas merevees ja panin väsinud ja värisevate kätega vaatetorni telgi püsti.
Kurnatusest hoolimata mäletan eredalt seda troopiliselt sooja ööd Mardihansul – läbi putukavõrgu peale puhuv õrn meretuul, heledas taevas sillerdav kuu ja kaugustes soojalt vilkuv Kõpu tuletorn. Sel hetkel polnud mul aimugi, et ma polegi ainuke, kes samal ööl seda maagilist vaatepilti imetleb. Jõudsin vaevu uinuda, kui ärkasin ootamatu heli tõttu, aga sellest kirjutan juba järgmisel nädalal