Oktoobri teisel nädalal avastasin korraga, et näh, ongi sügis kätte jõudnud. Seni olid veel tammed, saared ja isegi kased rohetanud.
Sügise värvilõõm on igal aastal jälle kui uus leid. Siiski jääb eestimaises looduses punast väheks, valdavad igat liiki koltumise hõõgvel varjundid. Üldse on suur osa Euroopast ergava sügispuna poolest kahetsusväärselt vaene. Harvadeks eranditeks on punerdavad Lapimaa leesikaväljad ja Lõuna-Euroopa parukapuupõõsastikud. Kuid Põhja-Ameerikale ja Aasiale jääb see kahjuks alla. Ilmselgeteks meeldetuletajateks on mu aeda toodud teistest maailmajagudest pärit taimed.
Ehitasin tänavu suvel metsaaeda üsna väikese, umbes 30 korda 15 jalase poolsaare. Koondasin sinna peamiselt Ida-Aasia liike. Suvel ei jätnud need istikukribalad mingit erilist muljet, kuid oktoobris läks pilt toredasti kirjuks. Kui jätta paar õrna liiki kõrvale, peaks tulevikus sügis sellel tumedast veest ümbritsetud poolsaarel muutuma lausa uskumatuks värvipillerkaariks. Sügise edenedes aina tumekuldsemaks värvuv ebalehis ja ikka ererohelises lehes püsiv taliõiepõõsake on meie kliimas kaheldavad ellujääjad. Kuid ülejäänud peaks aastate edenedes aina kosuma. Mõni näide.
Korea stuartia sügisvärv on punakasoranž.
Harilik kenarbik pakub lausa pööraselt kriiskavat helekarmiinpunast.
Puispojengid varieeruvad heledamatel ja tumedamatel veinipunastel teemadel.
Niigi värviliselt õitsvad aedhortensiad pakuvad lisaks ka oranžpunast lehtedeilu.
Seda liigagi toretsevat värvide paraadi üritavad tasakaalustada igiroheline lopsaklehine väga külmakindel lühiviljaline rodo ja maadja pinnakattepõõsana talvehaljendav madal kuslapuu. Oktoobrikuus on rohelised ka korea krüsanteemi puhmikud, pärjatuna punakaslilladest kollase südamikuga õitest.
Sedasi kirjeldades on pilt vägagi rikkalik, ent tegelikult peab kogu poolsaare istutusala veel mõnda aega kosuma. Sestap lisan illustreerivaks pildiks hoopis ligikaudse istutusala skeemi. Nagu öeldud, on mitmed neist idaaasialastest igati külmakindlad. Sealhulgas ka meil seni pea tundmatu korea stuartia, keda ma ladinakeelse nime Stuartia pseudocamellia järgi lihtsalt ebakameeliaks kutsun. See heitlehine teepõõsaliste sugukonna liik on oma õite poolest tõesti täitsa kameelia. Õitsemas võib teda näha näiteks Salaspilsi ja Helsingi botaanikaaias ning Helsingi Kumpula arboreetumis.
Rocki puispojengid (Paeonia rockii) tunnevad end Hiiumaal aga niivõrd hästi, et annavad seemnelisi järglasi.
