Viimased aastad on käinud võidujooks RMKga, et vääriselupaigad saaks kaitse alla võetud, tõdevad Eestimaa looduse fondi (ELF) töötajad. Ja ometi on vääriselupaik metsaseaduses kirjas ja riigimetsas RMKga juba kakskümmend aastat tagasi tehtud kokkulepe, et vääriselupaigad on automaatselt kaitse all.
“Mure vääriselupaikadega on see, et need jätkuvalt päris suures mahus hävivad raietes,” ütles loodusväärtuste ekspert Indrek Tammekänd, kes jaanuaris saare metsades juba leitud vääriselupaiku (VEP) vaatamas ja uusi otsimas käis.
Käisime koos ELFi töötajate Liis Kuresoo ja Siim Kuresoo ning loodusväärtuste eksperdi Indrek Tammekännuga Hirmustes vaatamas üht sellist liigirikast metsatukka. See asus otse raiesmiku kõrval, kust mets juba maha võetud.
Pikemalt sellest, mida sellises metsas leida võib ja miks inimkäe sekkumiseta sirgunud vanad metsad, mida Hiiumaal leidub veel Kõpus ja Tahkunas, kaitset vajavad, kirjutasime 15. veebruari Hiiu Lehes.
Uuringus Hiiumaast
Eelmisel aastal tegi Eestimaa Looduse fond uuringu “Kuhu kaovad meie elurikkad metsad? Kaardistamata vääriselupaikade hävimine riigimetsas 2010-2019”. Kaudsete andmete järgi arvutati siis välja, kui palju vääriselupaiku on viimase kümne aasta jooksul raiutud. Tulemuseks, et riigimetsas on kümne aasta jooksul hinnanguliselt raiutud 5700 hektarit vääriselupaiku.
“Kahetsusväärselt takistab RMK juhtkond vääriselupaikade inventuuri lõpuleviimist riigimetsas VEPide vaidlustamise ja eelvalikualade intensiivsema raiega. Vääriselupaikade kaitseta jätmist survestatakse jätkuvalt ebakohaste argumentidega,” tõdetakse uuringus.
Samas tuuakse RMK suhtumise näide Hiiumaa kohta. “Näiteks Hiiumaal ei tahetud uusi VEPe registreerida seepärast, et seal olevat põlismetsad tavapärased ning VEPid on majandatavas metsas vähesed olemasolevad küpsed metsad. Seega leiab RMK, et neid hoides ei jäägi enam Hiiumaal midagi raiuda.”
Küsimusele, miks siis liigirikkaid kooslusi, vääriselupaiku, mis lageraie järel hävivad, kaitse alla ei võeta, vastas Tammekänd: “Neid ei tunta ära, ei võeta arvele ja võib-olla ei ole selle jaoks ka piisavalt tahet, et neid hästi kaitsta. Meil on ka Hiiumaal näide, kindlasti vähemalt üks selline koht teada, kus inventeerija oli käinud, leidnud, et see on esinduslik vääriselupaik ja sellegipoolest oli RMK ta maha raiunud.”
Tammekänd selgitas, et vääriselupaiku on mõnevõrra rohkem riigimetsas, sest riigimetsad on ajalooliselt ka olnud sellised kaugemad kohad, suuremad metsamassiivid, kus ongi vääriselupaiku ajalooliselt rohkem. Talumetsades on neid pigem natuke vähem, sest kunagised mõisametsad sai riik ju endale.
“Kõik märgid näitavad, et vääriselupaikade raiumine toimub siiamaani,” nentis Tammekänd uuringule viidates. “Just selle ärahoidmiseks ongi sellised vabatahtlikud algatused, et me leiaks need [vääriselupaigad] ikkagi õigel ajal üles,” kutsus ta veel säilinud looduslikult kasvanud vanadest liigirikastest metsadest teada andma. “Sest kui on juba teada ja registrisse kantud, et see on vääriselupaik, siis RMK ei tohi neid enam raiuda ja üldjoontes seda ei tee – on väga erandlik, kui toimub vastupidine.”
Võidujooks harvesteridega
Siim Kuresoo tõdes, et juhtumeid, kus VEP ära raiutud, on kümneid ja kümneid. “See on olnud võidujooks viimased aastad RMKga, et need saaks kaitse alla võetud,” tõdes
ta. “Riigimetsas on RMKga kokkulepe, mis on juba kakskümmend aastat tagasi tehtud, et vääriselupaigad on automaatselt kaitse all. Need tuleb lihtsalt ära tunda ja arvele võtta ja siis on nad kenasti kaitstud.”
Selgub, et tegelikult on see lausa ka RMK kui säästliku metsamajandaja kohustus, kuna vastav sertifikaat kohustab neid vääriselupaigad igal juhul üles leidma ja raiumata jätma.
“Tegelikult peaks RMK enne raiet need alad ära kontrollima, et ei tekiks mingitki võimalust, et me hävitame väärtust, mida sisuliselt kunagi enam tagasi saada võimalik ei ole,” selgitas Tammekänd. “See on pärandväärtus, mis selle raie järel igaveseks kaob ja selliseid alasid on meil imevähe järgi jäänud.”
RMK on nõustunud VEPe kaitse alla võtma läbi keskkonnasäästliku majandaja auditite ja surveavalduste. “See on miski, mille nad peavad ära tegema ja nad on hakanud ka ise neid vääriselupaiku inventeerima,” märkis Tammekänd.
Tegelikkus on tema sõnul see, et siiamaani jääb suur osa vääriselupaikadest RMK-l leidmata: “Seda tööd on püüdnud siis teha ELF, et aidata riigimetsas vääriselupaigad arvele võtta ja RMK saaks oma
säästliku metsamajandaja nägu hoida ja meie saaksime oma väärtused säilitatud.”
Kuresoo sõnul on see üpris vaevaline protsess ja praegu ikkagi sellises võidujooksu faasis. “Me käime ja otsime vääriselupaiku harvesteridega võidu,” tõdes ta.
Hiiumaal on ELFi eksperdid juurde leidnud sadu vääriselupaiku ja suurem osa neist lähevad kohe automaatselt kaitse alla, aga RMK seisukoht on, et kõik need ei ole vääriselupaigad. “Ja siis on majandaja survel tekitatud selline otsus, et keskkonnaameti töötaja peab need üle käima,” selgitas Tammekänd.
Viimase ringiga leitud vääriselupaikadest ligi pooled RMK vaidlustas, kuna nende arvates siiski ei ole tegu vääriselupaikadega.
Kuresoo sõnul on need VEPid leidnud Eesti pädevaimad vääriselupaikade eksperdid, kes vääriselupaikade otsijaid koolitavad.
RMK vastuses VEP inventuuri projektijuhi Renno Nellise poolt esitatud uute vääriselupaikade moodustamise ettepanekute kohta ongi kirjas, et loobuda võiks enam kui 30 vääriselupaiga moodustamisest Hiiumaal, kolmest Saaremaal ja 13 Mandri-Eestis.
RMK seisukoht
Valdavalt on Hiiumaa vaidlustatud VEPide puhul tegu vanade, enam kui saja-aastaste metsadega. RMK põhjendus, miks neid mitte kaitse alla võtta, on järgmine: “Hiiumaal on 120–140aastased palumännikud tavalised metsad ja selline vanus pole põhjuseks puistu kaitse alla võtmiseks. Kui nimetatud ala on tervikuna väga kõrge loodusväärtusega, mida varem pole tähele pandud, tuleb algatada kaitseala laiendamine. Sellise tihedusega VEPidega majandatav mets tähendab tervikuna majandamisest loobumist, kuna RMK jälgib metsade raiumisel nende piirnemist olemasolevate VEPidega.”
Samas vastuses on kirjas RMK seisukoht, et “kogu VEPi kontseptsioon on pööratud tagurpidi ja kaitstavatest metsakildudest majandatavas metsas on saanud majandatava metsa killud rangelt kaitstavas metsas ja seda kõike väljaspool looduskaitseseadust.
“VEPide esialgne kontseptsioon on olnud väikeste metsaosade kaitsmine majandatavate metsade keskel. Varasemalt oli VEPi pindala ülempiir 7 ha. Tänaseks on tekkinud majandatavatesse metsadesse VEPpide massiivid, mis paiknevad erinevate kaitsealade vahel. VEPi kontseptsioonist on saanud sisuliselt ühe inimese poolt kaitsealade moodustamine ilma kooskõlastamise või arutelu protsessita,” süüdistab RMK ning teeb ettepaneku kogu VEPe puudutav seadusandlus üle vaadata ja koondada kogu looduse kaitse looduskaitseseaduse raamistikku.
