Kui siin aastakümne eest olid hirmsad lumeuputustalved, siis tundus, et Hiiumaal polegi kuhugi minna. Mis seda lund ja jääd ikka vahtida. Oleks mõni Lõuna-Eesti allikakoobas või põhjaranna klint või juga…
Sel jaanuaripäeval seal lumises Tallinnas oli kah natukese mõtlemist. Mida oleks säärase lumega vaadata, kui üks väike väljasõit ette võtta? Õigus, miks mitte Jägala juga! Olin seal käinud üldse vaid kahel korral, viimati külmal märtsikuul 2005, kui ülalt rippus alla jääseinte loss, mille taha sai minna…
Seekordnegi Jägalal käik ei valmistanud pettumust. Nojah, vastu ei võtnud küll mitte lai vahutav Niagara, ent ka suhtelise veevaesusega jagus veekardinat piisavalt. Kõikjal ümber vaba jõevee lumi. Muide, veesein langeb 8 meetrit, joakurk olla lausa 6 meetri sügavune ning seal valitsevat inimesele ohtlikud keerised.
Joa pangakulpas helendas galeriidena kristallpurikaid. Otsekui stalaktiitidekogumikud.Kõrval vasakkaldal eendub ohtlikke kaljuräästaid, muist alla varisenud. Juga taganevat siin umbkaudu ligi 20 sentimeetrit aastas. Nii et siis 15 aastaga oma 2 meetrit sisemaa poole liikunud?
Joast allavoolu on jõgi kärestikuline. Vasakul veerul paljandub kaljusein, kus muuseas Gabrieli koobas, kõrval teinegi, väiksem urge.
Veerudel sirutasid oksi lumised saared ja hallid lepad. Jõesaar oli siin kah. Just ses kohas, kus veelgi käredam Jõelähtme jõgi Jägalasse tõttab. Temalgi on siin pisike saar. Järskudel kallastel kasvavad aga vahtrapuud. Tahaks mai algul nende õitseajal siia tulla…
Praegu aga valitses jaanuar. Erinevalt lumetust Hiiumaast oli Jägala juga paras talvemuinasjutt, täis kelgutavate laste lärmi. Üle selle aga kostis kärestikuliste jõgede pahin. Tõttöelda tundusid need tormlevad kärestikud täitsa sama lummavad kui too taamal värelev joakardin…
Kokku igatahes üks Eesti looduse ilusamaid ja erilisemaid kohti.
