Kujutlesime, et sinna suunab maanteelt viit: Vahiküla joastik, kuid mitte midagi säärast me ei leidnud. Alles Vääna jõe silla juures seisis teaberohke stend.
Muuseas mainiti sellel, et joastik on võrdlemisi noor, kujunes alles Limneamere taandumisel, mil Vääna jõgi moodustas vanas ürgorus oma oru, kulgedes siia üle paeplatoo. Laialdaste üleujutuste vältimiseks on sillast allavoolu murtud paekivisse kanal. Nõnda on joastiku kogukõrgus varasemast väiksem. Võib vaid kujutleda seda varasemat laia-laia madalat paepealset jõge, vooluveed paremkalda panka noolimas. See väike pank on kanalisse süvistatud jõe kõrval endiselt alles.
Hakkas kostma pahinat. Seal need peamised astangud olidki. Juba fotodelt on see joastik tundunud isepärane, seda enam nüüd kohale jõudes. Ligi kümnetolline astang, siis teine samasugune, siis juba ligi kahejalane ehk poolemeetrine ning lõpuks kolmejalane astang, lisaks selle all veel üks väheldane.
Mõnus oli kõndida paepealse jahedas madalvees ja trepistikku lähemalt uudistada. Üldilmelt polegi siin tegu mitte nii väga joa, kui rohkem kosega. Aga ta meeldis mulle seetõttu ehk rohkemgi. See vee jõud, need tormlevad päikses sillerdavad sööstud. Paremkaldal eendus kuue jala kõrgune paepank. Joast allavoolu asuval saarel õitses minukõrgune vägev vesikanepitihnik, täis mesilasi. Veepahina sekka kostus tirtsude sirinat. Kaldail õitsesid lisaks muule metsvitsad ja jumikad. Küpse suve pärastlõuna säärases erilises kohas.
Vahiküla joastik tuletas mulle meelde Abava juga Kuramaal, kuhu ma viieteistkümne aasta eest killukese oma südamest jätsin. Seal oli tegu aga devoni dolomiitastanguga, siin ordoviitsiumi lubjakividega. Seal kasvas kaldail suurte tammede ja punaviljaliste kikkapuudega mets, siin pigem lage maa üksikute laialehiste puudega, paremkaldal ka sirelivõsa.
Nõnda, et sarnased, siiski nii erinevad on need kaks. Tõdesin seal siis ja arvan praegugi, et Vahiküla kaskaad on üks Eesti kauneim joamaastik üldse.
