Ikka jälle avastan, et näh, selles ja tolles Hiiumaa kohas käisin viimati nii ammu. Nüüd siis on sedasi Tahkuna hiidrahnuga.
Kuskil sajandi algul see viimane kord oli. Soojal juulikuul, kui seal Tahkuna põhjarannal päevakese suvitasin. Peesitasin liival, ujusin ümber tolle hiidrahnu, mille nimetasin Punaseks kaljuks.
Nüüd, uue aasta teisel päeval, sai lõpuks taas sinna minek ette võetud. Jah, rahn on ikka selline nagu mäletan. Ruske ja järsuservaline, ida poolt üks külg vette pudenenult laineis lösutamas kui vaala selg. Asiselt öeldes on tegemist migmatiit-graniidiga, millel ümbermõõtu 31 meetrit ja kõrgust 4 meetrit.
Kuid rand ise selle kaljurahnu naabruses – seda ei tundnud ma enam teps ära. No ei saanud ta olla ju säärane? Ikka nagu kuhjerand oli siin? Vist. Nüüd aga murrutusrand. Kohe pikalt-pikalt hammustab meri liiva ära, tekitades kuni 2 meetri kõrguse astangu, millest küünitab välja männijuurte lasu. Taamal on mände suisa loogu rannale varisenud. Veel kaugemal on näha ka kõrgemal asuvat varasemat murrutusastangut, ees kuhjeliiv kinni kasvanud. Nii et päris uus see nähe siin ei ole, kuid nii laialdaselt siiski imelik. Justkui oleks maailmamere tõus siinset maakerget juba ületama hakanud. No vaevalt veel, aga kliima soojenemise mõju on see ehk ikkagi. Talviti püsib meri siin ju enamasti jäävaba, ei ole tormilainetuse eest kaitsvat jääd.
Igatahes jah, murrutusrand. Klassikalisi luiterannataimi, merihumurit ja rand-luidekaera, võis siin silmata vaid törtsukestena astangu peal. Lainepiiril pruunitas aga adru ja haljendas veidike meriheina.
Sootuks teine pilt avaneb männikuriba taga. Lainetav samblikuhall nõmm üksikute noorepoolsete mändidega. Küllap on siit vanasti kõvasti liiva kaevandatud. Huvitav oli siin. Põdrasamblike sekka narmasjat sarv-porosamblikku ja erepunaste viljakehadega väävel-porosamblikku, muidugi ka islandi käokõrva. Kõige selle sekka ridadena tikitud liivtarna, harva mõni kanarbikupõõsas ja kukemarjalaik.
Kui juba sealkandis, siis sai muidugi Tahkuna neemelegi põigatud. Nii kivirahnuline rand… Peagu üldse mitte jälgi settekivimeist. Justkui viibiks kusagil Lahemaal. Mispärast siin merepõhjas asuv Balti klint endast nõnda vähe märku annab, kus on pae- ja liivakivid? Eks kui väga otsida, küllap midagi leiaks.
Muide, üks kivirahn on siin õige isemoodi. Nagu paks sillajupp, kaare all vesi. Otsige üles, kui viitsite!
