“Ja nii nad tapsidki meite Kärdla ojad”. Sellise pealkirja all ilmus mullu juunis Hiiu Lehes Kärdla elaniku Aldo Olliku pikk ja põhjalik lugu sellest, milline on RMK suurte metsakuivendusobjektide mõju Kärdla ojade veerežiimile. Loo autoril oli hulk asjatundlikke küsimusi keskkonnaametile, et miks nad lubasid nii teha. Mida ei tulnud, olid vastused. Kui Hiiu Leht Olliku küsimused edasi saatis, tulid ka vastused, mille läbiv mõte oli – keskkonnaamet ei saa midagi teha, sest seadused ei nõua; tegime isegi rohkem kui meilt nõutakse; juriidiliselt on kõik korras jne.
Ollik, kes on kalandusekspert ja töötanud ka keskkonnaministeeriumis, aga ei jätnud. Mullu novembris kutsus ta keskkonnaameti ja RMK esindajad kokkusaamisele, et avalikult näidata, mida lõhilaste kudejõgedega on tehtud.
Üks keskkonnaametnik teatas sel kokkusaamisel enesekindlalt, et keskkonnaamet ei saa reguleerida kõiki maailma muresid ja alustas lauset: “Meil on ikkagi…”
“Me ei räägi kõikidest maailma muredest, me räägime ainult ühest murest. Selle jõe veetase on oluliselt langenud,” katkestas Ollik selle demagoogia.
Oleme ju kõik näinud RMK kümneid ja kümneid kilomeetreid uusi metsateid, kuhu veetakse tühjaks Suurepsi (liiva)karjäär. Samuti sirgeid kraave metsades, aga me poleks ilmselt osanud näha neid seoseid enne, kui Kärdla ojad kuivaks jääksid. Keskkonnaamet oleks seda pidanud tegema meie, vallakodanike eest. Kuna nad seda õigel ajal ei teinud, kuulub Hiiu Lehe hinnangul RMK keskkonnakirve vars just neile.
12. jaanuar 2021
