Emajuured on iselaadsed taimed, justkui polekski päris meiemaised asukad. Eriti lopsakate lehtedega südame-emajuur, kelle levila ulatub Saaremaalt Pandivereni, kahjuks mitte Hiiumaale.
Otsisin nad mullu suvel ühelt Lõuna-Läänemaa loopealselt üles. Kohtumine oli meeldejääv.
Aasta varem olin jahtinud sinist emajuurt (Gentiana pneumaonanthe). Tema on palju haruldasem, arvatud teise kaitsekategooriasse, ent peaks tegelikult kuuluma vist suisa esimesse, sest näib, et tegu on Eestis aina kahaneva arvukusega liigiga. Erinevalt kuivapoolse paepealse asukast südame-emajuurest asustab tema niiskeid luhti ja soiseid niite, levides ainult Peipsi vesikonnas. Üks suuremaid kasvualasid asus Piirissaarel, kuid sealgi käib ta arvukus alla. Üks arvamusi on, et sinisele emajuurele sobiks hästi nii üle tosina aasta üle käiv tulekahi. Küllap piisaks ka niitmisest, millega paraku on viletsad lood.
Peilisin tunamullu välja ühe sinise emajuure kasvuala Peipsi lähistel Koosa jõe luhal. Oli see vast rägas ragistamine ja vesisel maal lirtsutamine! Ja täiesti tulutult. Võibolla oli juuli keskpaik veel liiga vara, sest tegu on hilise õitsejaga ja nii võis mõni üksik taim kõrges pillirooses rohustus märkamata jääda. Tartu botaanikaaias kasvav taim oli samal ajal täiesti nuppus. Kui oktoobris teda vaatamas käisin, jagus veel hiliseid siniseid kellukaid.
Novembris saabus mulle palavalt oodatud ümbrik Tartu botaanikaaiast. Aednik Katrin Mäeots saatis oma hoolealuselt kogutud hulga udupeeni seemneid. Muide, on väidetud, et sinise emajuure seeme võib halvasti idaneda. Ent nähtavasti oli Soopuisniidu märgplägane pinnas väga sobiv. Järgmine kevad tuli kuiv ja soe, suvi põuapoolne ja tuline. Juba maikuust alates pidin ämbritega nii ülepäeva mitmesaja meetri kauguselt sinna vett vedama. Sest tibatillukesed tõusmed (keda jagus massiliselt!) näisid nii õrnukesed. Takkapihta talveperiood, mil enamus seemikuid külmadega üles kohrutus. Kas nii üldse jääbki midagi alles?
Jäi. Palju jäi. Teisel suvel taimed külvilappidel tasapisi kosusid. Juba ilmusid iseloomulikud kitsad läikivad lehed. Ehk õnnestub paari aasta pärast õisigi näha? – lootsin.
Suur oli üllatus, kui täpipealt 25ndal augustil avastasin vaevu 2–4 tolli pikukeste varte otsas õienuppe. Just alles polnud midagi! Ja üldse, vaid kaheaastasena õitsema minna on vist pisut liiga varane. Emajuured seda ei arvanud. Ju neile siis see kasvupaik hästi sobib. Kirjanduses on märge, et kasvab see liik pigem lubjavaesel maal. Soopuisniidu liivmuld on aga üsna lubjane, nagu näitavad seal kasvavad lubikas ja pääsusilm.
Kolmandal septembril avanes esimene emajuureõis. Ilus… Paljude emajuurte õied on just neile iseloomulikult sügavtumesinist värvi. Eesti aedades kasvatatakse mitmeid emajuureliike, saada on ka südame-emajuurt, ent sinist emajuurt mitte. Miks?
Kohe külvates oli mul plaan, et Soopuisniidust peab saama haruldase sinise emajuure kasvuala. Väljapool oma levila piiri, muide. Ta areaal ulatub Atlandi äärest Siberisse välja. Paraku väheneb arvukus pea kõikjal. Maakuivenduse ja elupaikade hävitamise ja kes teab mille tõttu. Eestis ohustab sinist emajuurt rohumaade võssa kasvamine. Tõsi, paneb küsima, kuis see hilise õitseajaga lill niidetavatel maadel üldse normaalselt elutsüklit läbida saab? Just õitseaja saabudes säuhh! koos heinaga maha. Või niideti luhtadel heina nii vara, et taimed jõudsid taas võsuda ja suve lõpul õitseda-viljuda?
Mul on kavatsus siniseid emajuuri siia-sinna puisniidule laiali istutada, ent teisalt muudab see juuli teisel poolel heinaniitmise väga tülikaks – emajuuretaimed tuleks ju üritada vikatist puutumata jätta. Aga nad on seda väärt, et nökerdamisega vaeva näha. Sügavsinised õied suve lõpul ja veel sügise saabudeski on ilus vaatepilt. Kuidagi lohutavgi. Näe, sookased kipuvad raagu pudisema, ent nemad ikka punnitavad oma õiepungi, kui kestaks suvi endistviisi edasi. Tõsi, enam õied eriti avanema ei kipu.
