Traallaevad lõpetasid püügihooaja

Hiiu Kaluri traallaevad lõpetasid pika püügi­hooaja ja jõudsid teisipäeval Suur­sadamasse.
Teisipäeval kella kahe ajal päeval sildus Suursadamas Papisaare. Kaimadrus Jüri Omann võttis pootshaagiga otsa vastu ja kinnitas pollari külge.
“Näe, traalimehed kõik vanad mehed, noored enam ei tule…,” ohkas sadamatöötaja Olev Leo seda vaadates.
Laeval olid juba vastas piirivalvurid, kes andsid Papisaare kaptenile Vjatšeslav Utjupinile kätt ja tegid vastuvaidlemist mittekannatava ettepaneku: “Nii kaua olete merel olnud, läheks vaataks laeva üle.”
Pisut hiljem jõudis sadamasse Lavassaare ja kordusid samad protseduurid. Juba aprillikuust ootas sadamas Piirisaare. Tenaciouse ja Kaluri jaoks jäi veel kai ääres ruumi – need jõuavad Taani vetest hiljem, kui Rootsi rannikult tulnud “saared”.
Paneme nagu zombid
Papisaare mehed hakkasid kohe trümmi vaheseinu lammutama ja traale maha tõstma. Kapten selgitas, et püügi ajal ehitavad mehed metallist tugipostidest ja paksudest plankudest trümmi sisse vahe­seinad, et püütud kala lainetuse käes nii palju ei loksuks.
Traal, mis püügil laeva järel meres lohiseb, on koos vaieritega 500 meetrit pikk. Ühel laeval on tavaliselt peal kaks traali, vahel harva kolm. “Üks on rullidel, teine taga­varaks, nii kui üks katki läheb, kohe vahetame ära,” selgitas Utjupin.
Sel aastal oli püügiperiood eriti pikk – Papisaare läks püügile juba 20. augustil, aga mõnel aastal algab püügihooaeg alles oktoobris. Kapten Hannes Ojala Lavassaare läks merele septembris. Suur­sadamasse, kust mehed lähevad puhkusele ja laev jääb remonti, tuldi teisipäeval. Nüüd ootab ees puhkus ja laevaremont.
Saatke piprakilu!
“Talvel tormidega Riia lahes paneme teinekord ööd ja päevad nagu zombid, aga nüüd on kõik juba väga hea – öösel puhkame,” ütles Utjupin.
Hiiu Kaluri aluste püügipiirkonnad on peamiselt Riia ja Soome lahes, Hiiumaa all ja Osmussaare juures. Kala käiakse ära andmas Salacgriva, Roomassaare, Dirhami ja Miiduranna sadamas.
Püütakse kilu-räime, vahel harva ujub traali tursakene, vahel lest. “Turska oli vanasti siin paksult, aga nüüd on kõik ära läinud kuskile lõuna pole,” nentis Utjupin. “Skagerrakis ja Kattegatis on turska, aga vanasti käisime Bornholmis Nexø ja Karlskrona sadamas, püüdsime neile turska ja lõhet.”
Talvel läheb kala inim­toiduks, suvel tehakse kala­jahu. Merel olles kala eel­soolatakse – tonni kala kohta kolm ämbrit soola – ja sadamas antakse kalakombinaatidele üle. Palju tehakse ämbri­tesse piprakilu, nii mõlemas Pärnu kalakombinaadis kui ka Saaremaal. Ja piprakilu müüakse palju Ukrainasse.
“Sibulat-kartulit on, liha on kallis – saatke, poisid, piprakilu,” vahendas Utjupin ukrainlaste soovi.
Ei ole, kurat, midagi!
Papisaare püüdis sel hooajal 2600 tonni kala, Lavassaare üle 2000 tonni, aga tänapäeval eesrindlasi ei otsita ja võistlust püügitonnide pärast ei peeta. Kapten Utjupin rääkis, et talvel, kui kala on palju, seatakse hoopis püügipiirangud. Ta tõi näiteks, et Piirisaare, Lavassaare ja Papisaare tohivad siis maale tuua iga päev ainult ühe autotäie kala, kokku kuskil 21–22 tonni.
“Aga kui kala on vähe, siis püüame nii, kuidas veab – vahest saab üks laev rohkem, vahest teine,” selgitas ta.
Nii nagu seenelised häid seenekohti, hoiavad ka kalamehed häid kalakohti saladuses ja reedavad neid vaid headele sõpradele. “Vahest ei ütle, vaikib. Vahest, kui küsid, kas kala on? – Ei ole, kurat, midagi, tühi. Sõbramehe ikka kutsud, helistad telefoniga, et tule siia, siin on kalaparv, aga kui ma kõigi kuuldes ütlen, siis tuleb seitse laeva kokku, risti-rästi, eest ja tagant, siis ei jää endale mitte midagi,” naeris Utjupin.
Nagu jonnipunnid
Venemaal ehitatud MRTK-tüüpi traallaevad on tehtud oma 40 aastat tagasi, aga laeva kohta pole see veel miski vanus. “Need on merekindlad tõesti,” kinnitas Ojala.
“Merekindlad nagu jonnipunnid – võivad ennast külili panna, aga ikka tõusevad püsti,” lisas Utjupin ja meenutas Vegast. Kalalaeva, mis uppus Hiiumaa rannikul püügil olles.
“Hiljem nad Rootsis imestasid, et kuidas sai Vegas uppuda, aga selle püstivus ei olnud hea,” ütles Ojala.
Utjupin meenutas, et Vegase kapten Rein Alliksoo oli talle kurtnud, et kütust antakse vähe, tonnikaupa, nagu lusikaga. Merel aga peab laeval olema palju ballasti.
“Kuna neil oli väga vähe kütet ja kalakuhi tekil kasvas kõrgeks, läkski laev ümber – ma olin kõrval, kui see juhtus, kuulsin, kui Rein ütles – Poisid, vist on minek – ja siis uppusid. Otsisin neid kolm tundi…,” meenutas Utjupin. “Järgmisel hommikul helistasin ja kapteni telefon korraks veel kutsus imelikul kombel seal vee põhjas…”
Mõlemad kaptenid on oma laeva peale kindlad ja Läänemerd ohtlikuks ei pea. “Internet on ilmateateid täis ja sa ju ei pea tormi kätte ronima,” selgitas Ojala.
Tormi kätte jäämist tuleb siiski tihti ette. “Traalime-traalime, mõtleme, et ikka veel-ikka veel, et äkki venitaks veel, et jõuame ja siis tuleb selline litakas…,” rääkis
Utjupin. “Siis mõtleme, et no mis kuradi päralt me jäime veel paariks tunniks – et saaks kala rohkem – aga nüüd on laevas kõik asjad hunnikus ja katki. Õudne!”
Kuhu noored jäid?
Kapten Utjupin on 65aastane ja merel käinud 40 aastat, kapten Ojala 59aastane ja merel 25 aastat. Kummaski laevas on kuus meest, ka nemad enamasti kogenud meremehed.
Miks noored traali peale tööle ei tule? “Kõik tahavad valge särgi ja lipsuga käia, suurte laevadega Soome vahet sõita, praami peal,” pakkus Utjupin.
“Vanasti oli praami peal sõitmine trahvirood – keegi ei tahtnud sinna minna, aga nüüd – kaks nädalat töötad, kaks vaba…”
Ojala ütles, et traalimeeste palk on konkurentsivõimeline. Näiteks madrus saab alates 800 eurost kuni 2000–2500 euroni, kapten 1000 eurost kuni 4000–5000 euroni, keskmine on kuskil 3000 eurot kuus. Ja summa oleneb sellest, kui palju kala püüad.
Päris rahul pole ju keegi ja kunagi, sest palk võiks ju alati suurem olla, aga kaptenid kiidavad oma tööandjat. “Hiiu Kalur on vähemalt kindel ja aus firma – ei ole mingeid ümbrikurahasid ja kõik maksud on makstud,” kiitis Utjupin. “Pensionid kõik jooksevad,” lisas Ojala.
Kui kapten Utjupin räägib, et saab 600 eurot pensioni, siis teiste firmade mehed küsivad, miks nemad saavad ainult 300: “Mina ütlen, et teistes firmades käis sahker-mahker, aga meil ei ole ümbrikupalka.”
Mereromantika
Ojala nimetas elukutse suureks plussiks ka seda, et saab elada Hiiumaal ja laevad on ka siinsamas sadamas – tööle minnes ei ole vaja läbida pikki vahemaid.
Küsimusele, kuidas noori kalalaeva tööle meelitada, vastas Vjatšeslav Utjupin küsimusega: “Ma ei tea, kas romantikat võib nimetada?” Ja loetleb lisa: korralik palk, pikk puhkus, omanikepoolne lugupidav suhtumine ja usaldus. Hannes Ojala aga lisas, et suvel on neli vaba kuud. “Kes siis suvel tööd teeb?” muigas ta.
Kel tekkis huvi, siis meremeheks saab õppida Eesti mereakadeemias, mille direktoriks on hiidlane Roomet Leiger.