Kärdla muuseumis avatud näitus “Nähtamatu juubilar” on pühendatud Kärdla küla töölislinnaks kasvatanud kalevivabrikule, mille asutamisest möödub tänavu 190 aastat.
Näituse nimi ütleb, et kuigi baltisaksa mõisnike Ungern Sternbergide asutatud Hiiu-Kärdla kalevivabrik, saksakeelse nimega Dago-Kertelsche Tuchfabrik hävis teise maailmasõja ajal tulekahjus, on see mingil kujul Kärdla elanike jaoks ikka alles. Üks linna väljakuid kannab nime Vabrikuväljak, alles on vabrikudirektori elamu ehk nn Pikk maja, meistrite majad, mõned müürid, vana tammepuu, mis istutatud sündiva vabrikulinna haljastamiseks vabrikuomanike poolt… Vabrikutööliste elamuid nende algsel kujul on alles aina vähem, ent midagi siiski. Üht-teist on alles Kärdla elanike kodudeski – väidetavalt olevat vabrik ühest otsast põlenud, teisest otsast aga päästetud mööblit, lühtreid, kangarulle…
Hiiumaa muuseumi teadur Kauri Kiivramees kutsuski kalevivabriku aastapäevanäitust koostades hiidlasi näitusele eksponaate tooma. Näituse avapäeval, 17. märtsil ütles ta, et tulemus oli enam kui tagasihoidlik. “Tuleb tunnistada, et üleskutsele vastuseks neid esemeid väga palju ei tulnud, mis oli mulle natuke üllatuseks – lootsin midagi enamat,” ütles
Kiivramees. “Huvilisi oli küll palju, aga välja ei toodud midagi – nii et me ootame veel ja eksponaate võib ka nüüd veel tuua, kui näitus juba avatud.”
Kokkuvõttes osutus kõige haruldasemaks leiuks, mis näitusele saadi, foto Baltisaksa kunstniku Wilhelm Siegfried Stavenhageni (1814–1881) gravüürist, millel kujutatud kalevivabriku hoone enne selle hävingut 1870. aasta tulekahjus. Foto on pärit Stackelbergide fotokogust, mis asub rahvusarhiivis.
“Foto on üsna kehva kvaliteediga, aga sellegipoolest on siit näha, et vabriku teist tiiba, mis läks Sadama tänavani, seda veel ei ole – tõenäoliselt on see tehtud enne seda, kui vabrikust sai aktsiaselts,” selgitas Kiivramees.
Üks eraomanduses ese, mis näitusele toodi, on viiul, mis ostetud Kärdla kalevivabriku orkestrile. “Seda viiulit on kogu aeg hoitud ja seda lugu edasi räägitud – tänu sellele on see siiani säilinud,” ütles Kiivramees. Teine selline viiul on ka muuseumi kogudes.
Viimaste aastate üheks suuremaks leiuks nimetas ta kivi, millega trükiti vabrikurahasid nn klubisid. See leiti Paluküla-Kärdla maantee äärest juhuleiuna. “Selline pruun asi – kuidas inimene selle üldse loodusest üles leidis – see oli lihtsalt tee äärde visatud ja kaevetöödega olevat välja tulnud,” rääkis ta trükipaku leiuloost. “See on kindlasti kõige imekspandavam asi ja jõudis meile üleeelmisel aastal.”
Kuigi kalevivabriku püsinäitus on muuseumis kogu aeg väljas, siis novembrini avatud näituse jaoks on stende uuendatud ja täiendatud. Samuti on välja toodud hulk esemeid, mis tavaliselt peidus muuseumi hoidlas.
Üks huvitav asi, mis siiski hoidlasse jäi, on väidetavalt noorparunile kuulunud puhvetkapp, mis näitusele ei mahtunud ja mille ajastutruudus veel ka pisut kahtluse all. Muuseumi kogusse jõudis see kalevivabriku kutsari järeltulijate käest. “Kutsari lapsed, kes praeguseks üsna eakad, veel mäletasid seda lugu ja läbi vahendajate, kes arvasid, et muuseumil võiks selline asi olla, see meieni jõudis,” selgitas ta.
Põnev on ka lugu, mis käib kaasas uhke rautatud kirstuga, mis võib olla kalevivabriku rahakirst. Kuidas võtmeta kirst lukust lahti saadi ja mis sellest leiti, seda lugu peab huviline ise muuseumi kuulama minema.
Kuidas kalurikolhoosi Hiiu Kalur meistrid tegid 17. sajandisse sobiva kellaklaasi ja mida tehti vägeva vasest pikksilmaga – ka neid lugusid räägitakse nähtamatu juubilari mälestuseks.
