San Sebastian on Gomera saare pealinn ja merevärav, selle rahvaarv on kasvanud kusagile kaheksa ja üheksa tuhande vahele, hõlmates peagu poole saare elanikkonnast.
Barranco de la Villa orusuudmes asuva linna keskelt leiab hulga vanemaid maju. Nende puidust tumedad rõdud ja aknaluugid tekitavad miskipärast Ladina-Ameerika meeleolu. Nojah, rangelt võttes ongi Kanaarid ju üks viimaseid koloniaalvaldusi, mis veel Hispaania võimu alla jäänud.
Keskajal vallutati üks saar teise järel, hääbus põlisrahvas guantšid ja nende keeled. Siiski ei kadunud guantšid sugugi täielikult, vaid sulandusid uusasukatega kokku uueks rahvaks. Eriti palju on põliselanike geene Gomera elanikkonnas. Gomeral on ainsana püsima jäänud ka ainulaadne vilekeel silbo, nüüd küll hispaania keelel põhinedes. Eelmisel sajandil kippus silbo käibelt kaduma, ent uue sajandi algusest õpetatakse seda saare koolides. Meie paraku kusagil silbot kuulama ei trehvanud, aga äkki lihtsalt ei eristanud? Silbo meloodiline kõla sarnaneb mõneti musträsta lauluga, olles siiski aeglasema rütmiga. Musträstaid on Gomera metsad aga täis ja nende vile tekitas alatasa koduse tunde.
San Sebastiani tähtsaimaks ehitismälestiseks peetakse rannamadalikul, suure kastetava-niidetava halja pargiaasa keskmes uhkes üksinduses seisvat Torre del Conde’t. See pruunikiviline valgekskrohvitud kandiline torn olla Kanaaride vanim militaarehitis, pärinedes XV sajandi keskpaigast. Tegemist oli kaitseehitisega põliselanike vastu. Gomeralased mässanud siin näiteks 1488. aastal. Piraadid ründasid torni XVI–XVII sajandil. Ehitis on turismivankri ette pandud, suveniiripoodides saab osta selle pisikesi makette jms.
Tornipargi maskotiks näikse olevat üks ruugevalgekirju, kurbliku pilguga kass. Möödakäijad kippusid teda muudkui silitama. Ta oli alati seal, kui parki sattusime. Pakkusin talle tiba pruukosti. Pirtsutas esiti, ent lõpuks kiitis siiski heaks.
“Mis sul viga,” seletas Erko kassile, “elad siin maailma parimas kliimas ja üldse!”
“Tahad Eestisse kaasa tulla?” pakkusin mina. Selle peale kass ei kõssanudki. Nojah, mida nii lolli küsimuse peale üldse kostagi. Ükski sooja kliima elanik ei läheks ju heast peast sinna igilumisele põhjamaale elama. Pigem käib ikka üha vastupidi. Gomera hakkab arvatavasti eestlaste seas üha popimaks muutuma, muuseas tänu sinna majutuskohta pidama kolinud Meie Küla Eidele.
Üht eestlasest gomeralast kohtasime Sebastianis oma saarel viibimise teise nädala lõpus. Astusime maha pealinna jõudnud bussist, kui üks samuti väljunud neiu järsku sulaselges emakeeles küsis: “Vabandust, kas te olete eestlased?” “Jaaa…?”
“Nii imelik on eest keelt siin kuulda!” hüüatas ta, ootamatust kohtumisest elevil. Juba kaks aastat elab ta Gomeral, ent pole siin seni ühegi eestlase otsa sattunud. Ise tegeleb ta parajasti keskkooli lõpetamisega. Jutu sees lasi ta kotist välja väikse koera, kes jalamaid sillutisele loigu tegi. Koeri ei lubata bussis vedada, sestap ta kotis peidus oligi. “Päästsin ta varjupaigast,” seletas neiu.
Tütarlaps ütles, et muidu on Gomeral tore, ainult igatseb hapukoort, pelmeene, musta leiba ja muud säärast kodust kraami. Kohalik eripärane palmimesi talle aga ei istu, on teine üks magus siirup, meega pole sel midagi ühist.
Olime Gomeral mitmel pool näinud mahalõigatud kohalike kanaari datlipalmide latvu, kust nõrguvat mahla koguti. See keedetakse paksuks siirupiks. Arvasin, et säärane ladva lõikamine tapab palmi sootuks, ent kasvusüdamik siiski säilib ja palm kasvab edasi ning vast nii kümnekonna aasta päras võib taas kord mahla võtta.
Mainisime Sebastiani ranna kookospalme, et isegi viljapallid küljes, ei tea, kas need siinmail valmis saavadki? “Saavad ikka,” kinnitas neiu. “Suvel, siis ronivad noored nende kätte saamiseks latva välja.”
Jaa, täitsa nagu Okeaania seega. Kanaarid liigitataksegi troopilisse vööndisse kuuluvaks. (Vahemere piirkond on lähistroopika.) Tõesti, kui kookospähklid valmis küpseda suudavad, siis on troopika mis troopika!
Neiu kinnitas, et selle aasta märtsikuu pidevad külmad tuuled on pigem erakordne nähe. Päevapikkuse poolest ei ole talvel ja suvel siin väga suurt vahet, talvel on päev vaid veidi lühem. Suvel tulevad Saharast aga vastikud liivatormid, siis on olemine küll väga kuum.
Vahetasime saaremuljeid. Seletasime Chinguarime ranna koopaelanikest, samblametsadest, kurtsime räigete praamihindade ja öösiti rannas ilgelt häirivalt häälitsevate hiidnahkhiirte üle.
Samblased sisemaa metsad meeldivad eesti neiule aga väga – “haldjametsad” ütles ta nende kohta. Ja kohalikuna on temale praamisõit vaid viis-kuus eurot, samas kui turistidelt nööritakse ülesõidu eest 34 eurot. Nahkhiirtest ei teadnud ta aga midagi. Rääkisime, et öösiti tulevad nad telgi kohale tiire tegema, prigisevad-krägisevad täiesti ajust läbi lõikavalt, laskmata sõba silmale saada. Neiu arvas, et vast on need kajakad. “Mis, kajakad teevad sääraseid ebardlikke häälitsusi?!” – ei uskunud meie. Neiu põikas samasse, bussijaama kontorisse, vuristas seal natuke kiiresti hispaania keeles paari mehega ja teatas naastes, et jah, ongi kajakad – “gaviota”. Kajakad olla sellised väikeste lennuraskustega ja peavad õhkutõusmiseks kaljudelt lendu saama. Hmh, see kõlas ikkagi väga uskumatult, aga ju siis kohalikud teavad. Hea, et selgitust saime. Muidu oleksime jäänudki väikseid süütuid nahkhiiri süüdistama.
Eesti neiu tõttas kooli, meie aga võtsime taas kord suuna mägede pilvemetsadesse.
