Kannan endas üht unenäolist mälupilti 1991. aasta hiliskevadest. Kõndisin Nõmbalt itta üle iselaadse maastiku. Oli veider vesine aas täis päikest, sekka kiduraid puid. Ja aas lillatas pääsusilmadest.
Vaid aastake hiljem laius kõige selle kohal porine uudismaa kõrgete kännuvaaludega. Kadunud oli arvatavasti viimane avatuna püsinud tükk kunagi Nõmbalt itta levinud metsaheinamaadest ehk puisniitudest. Ühtteist jäi toona siiski ka maaparandusest puutumata, ent nood paigad on nüüdseks metsaks saanud.
Üks väike kild püsis aga tänu liigniiskusele mingil määral alles. Uus maaparandustee 90ndast aastast sulges vana kraavi ja see tekitas märjemal poolaastal lisaüleujutusi. Ses vesises kohas ei suutnud kuused lõplikult peale tungida, olid viletsavõitu või suisa hukkusid.
Ega see kodumetsas asuv vesilombiline paakspuuvõpsik sookaskedega mulle tõttöelda üldsegi ei meeldinud. Kuidagi suisa rusuv võserik. Ei mets ega niit ega soo. Ometigi oli siin säilinud veidikese metsaheinamaa aegset rohukamarat ja üllatusena mõni porsapõõsas.
Päästsin paari aasta eest vana kraavi taas jooksma ning raiusin ümbruses porsad võsast valguse kätte. Ikkagi selline huvitav Lääne-Eestile iseloomulik soopõõsas omal siin kodus olemas, ei saa päriselt ära lämbuda lasta.
Siis selgus, et see kergelt kaldus nõrgvesine ala kätkes endas lisaks muudki huvitavat. Hea küll, vesisele maale omaselt saarevitsu, hundipajusid ja paakspuid. Aga näed, lodjapuuvitsakesi oli, vanade surnud tüügaste sekka noori kadakaid ning pigem looaladele iseloomulikke türnpuid ja sarapuidki!
Nii tema tasapisi läks, et raiusin kirvega enamuse paakspuuvõsast välja. Ja kõik need liigniiskuses kiduvad neljakümneaastased kuused ka. Kas veel 1970ndatel asusid siin metsakarjamaad? Küllap vist – maa seest ilmus aina okastraati lagedale. Ju enne sõda laiusid siin niidetavad metsaheinamaad, millest annavad tunnistust ka 1946. aasta kaardile märgitud ümbruse mitmed küünid. Peale sõda karjatati siin aga loomi. Kuniks peale tungiv kuusik liiga tihedaks läks.
See oli imepärane muutus. Võsa ja kuuskede raie järel ilmus lagedale üks väga “vanaaegse moega” maastik. Mätlik rohumaa, kühmudel sirguvate kõverike sookaskedega. Sinihelmikamätaste “pokud” olid küll omapärased, ent siiski tasandasin ka need kõik ära.
Päevade viisi seal labida ja kirvega toimetades kippusin endalt küsima: no milleks tegelikult säärast vaeva näha, mingit otsest kasu ju sellest pole? Kuid aina n-ö selginev maastikupilt ei lubanud rassimist siiski ka pooleli jätta. Ka ilu nõuab vaeva või kuidas seda nüüd öeldagi.
Selle aja sees puhkesid nätskel niidumaal tumesinised lodukannikeseõied, kuulutades, et hoolimata erakordselt jäisest lehekuust tuleb kevad siiski. Ja mai lõpul ehtisid sookased ning porsapõõsad end viimaks õrna lehestikuga. Kuid taimeüllatused pigem alles algasid. Aina enam sai selgeks, et olen kasvõi ajutiseltki metsakasvamisest päästnud ühe õige omamoodi niidulapi.
