Vilivalla-Suuremõisa noolsirge teetamm kulgeb läbi soise metsa, tükati läigib kahel pool lausaline vesi.
Põikan teelt edelasse, kus on imelik pilliroogne mustikamännik. Sigineb jõhvikavääte ja veidi sookailu. Maapind justkui tõuseb. Risti vastu kulgevad mingisugused vanad kaevandid, mida täidab sama vana männik kui ümbritsevalgi alal. Vahest kaevandati siit materjali teetammi täiteks?
Undama sohu tungiv metsapoolsaar on oma tipus õige eriline. Siin levib hõre kaasik-haavik, kohatised välud samblaste sanglepapuntide ja pihlapuudega. On toomingat, paakspuud, türnpuud, lodjapuud ja magesõstrapõõsaid. Ilmselgelt on see siin vana puisniit. Ime, kuidas mõnel vanal soosaarel, antud juhul soopoolsaarel, säärased aastakümneid hoolduseta säilivad.
Koht näikse õige viljakas, salumetsalik, sest siin haljendab saluheina, on maikellukest, vaarikarädile sekka nõgesevarte tüügastik. Aga on ka hiireherneid, ohtest ja sugasõnajalga, jänesesalatit, lisaks piipheina, uibulehte ja kattekolda. Männikuservas mingeid närbunud pusurohuvarsi. Nojah, ega novembrikuu taimestiku n-ö inventuuriks enam just päris õige aeg ole.
Kasetüvede ja haavasammaste vahelt paistab sooavarus. Tundub nagu kinnikasvanud järv. Taamal kagus tungib sohu teinegi kõrgema metsaga poolsaar. Seal valitsevad eeskätt kuused. See soomaastik tundub nii “ära” ja puutumatu kohana. Tegelikult on ümbritsev lehtmetsasõõr õige õhuke. Suuremalt jaolt laiutavad nende taga kuivendatud kultuurmaad. Hea on, et see laik siin puutumata jäi.
Samas, soo ise teab mis huvitav polegi – hõre roostik madala porsapõõsastikuga, sekka natuke tarna ja soopihla väätvarsi. Paari kuu eest kuival ajal oleksin ehk mööda loomaradu soo läbi kõndinud, ent nüüd ei viitsi vees pikalt ringi kahlata.
Tagasi poolsaare suunas solistades, silman sinakashalle tarnalehti. Ju lubjalembene vesihaljas tarn? Aastakümnete eest olevat Undama soos olnud ka ulatuslikud lubikakogumikud. Kas just siin? Võib olla hoopis eemal ühes teises soolaigus, mis nüüd kindlasti on kuivendusest mõjutatud? Ja üldse, vahest tehti neil sooaladel kunagi heina ja siis oli taimestik madalrohusem, lubikale sobilikum. Lubikat silmasin ma ennist tulles vaid teetammil hõbetamas.
Tolle teise soolapini ma täna siiski ei lähe. Lase jääda tulevasse aastasse. Ehk õnnestub seal siis isegi pääsusilmi kohata, mine sa tea. Praegu on mu lemmikuks see puisniiduline poolsaare ots. Oleks kui järvekaldal see kontrastne põndak, meenutades isegi parki. Siit avanev soolagedus aitab kujutlusse manada kunagist Undama laguuni. Nüüdseks on meri siit juba kümnekonna versta kaugusele põgenenud.
Sooservast leian järsku põdrasarve. Ja puisniidult teisegi. Väga värske moega teised, üks lausa haiseb looma järele. Vahi milline uhke trofee sedasi suvalt vedelemas!
