Suuremõisas elav Pille Oja (47) saadab täna kooli pere pesamunad, kaksikud Kertu ja Kati. Kertu seab toreda roosa ranitsa endale selga, Kati ranitsa aitab kooli viia ema.
Pere kolm suuremat last, Liisu (21), Anti (23) ja Rainis (25) on juba koolidest läbi. Sellega, et koolis targaks saab, on parajasti kodus olev Liisu nõus. Kaheksased Kertu ja Kati ei oska sest tarkuseasjast veel midagi arvata.
Suuremõisa lossi, mis Hiiumaa kõige ilusam ja uhkem koolimaja, õpetaja Jaana Omanni ja tulevasi koolikaaslasi tüdrukud juba teavad. “Miia, Anete, Luna Angelica…,” loetleb Kertu juba lasteaiast tuttavate laste nimesid. Kati aga poeb sügavale Liisu sülle ja on esialgu üsna tagasihoidlik.
Kooliasjad, pliiatsid, teritaja, kustukummid, vihikud ja koolikott on juba ostetud, mõlemad tüdrukud tunnevad kirjatähti ja oskavad sõnu kokku veerida.
“Pikemad sõnad võtavad aega, aga saavad hakkama,” ütleb ema Pille.
“Ei veeri pikemaid sõnu,” täpsustab Kertu ja ema nõustub naeratades.
Pille ütles, et kaht last korraga esimesse klassi saata polegi eriti suur probleem. Pigem olid kulud suuremad, kui kõik kolm vanemat last kooli läksid. “Tollal oli vaja ka töövihikud kinni maksta,” meenutas ta.
Oma esimesest koolipäevast Kärdla koolis on Pillel meeles suur aktus ja see, kuidas tumedanahalised inimesed neile aabitsad kätte andsid. Oletatavasti olid need tollase Hiiu Kaluri kolhoosi partnerid kaugest Aafrika riigist Angoolast, kus kalurikolhoosi laevad toona kala- ja miljonitepüügil käisid.
“Mul on veel pilt alles, kus me koos Kariniga, nüüd on ta Rünkorg, seisame kooli ees, suured lehvid on peas ja koolivorm seljas,” kirjeldab Pille pilti oma esimesest koolipäevast.
Liisu oma esimest koolipäeva ei mäleta, emal on meeles Liisu lasteaia tutipidu. Kuus klassi lõpetas Liisu Suuremõisas, edasi õppis Palade põhikoolis. “Suuremõisa koolis oli hea – see oli kodu ligidal ja koolibussiga käia on natuke tüütu, aga mulle isiklikult meeldis suurem kool rohkem,” ütleb Liisu, et Palade koolis oli huvitavat seltskonda rohkem. Siiski on ta rohkem suhtlema jäänud oma küla noortega.
Pille Oja sõnul on ainus probleem, et tüdrukutele on seni meeldinud ühtemoodi riides käia ja Hiiumaalt ei saa kaksikutele samasuguseid riideid. Enamasti ripub siinsetes kauplustes poestangel iga rõivaeset vaid üks suurus.
“Täiesti tegu on sellega,” ütleb ema Pille. “Olen käinud suve jooksul mitu korda mandril ja iga kord, kui käime Katiga arstil, käime ka kauplustest läbi ja sealt oleme saanud.”
Ojade peres varjutabki 1. septembri rõõmupäeva mure Kati haiguse pärast. Just Kati lihashaiguse pärast sai tüdrukutele ka koolipikendust küsitud. Nüüd saab Kati endale koolis tugiisiku ja toreda roosa ranitsa viib esimesel koolipäeval kooli ema.
Selle, et kõik korras pole, avastas Pille paar aastat tagasi. Nüüdseks on arstide vahet käidud ja proove võetud, kuid täpset diagnoosi pole ikka veel. Pillele on arstid soovitanud abi otsida Soomest ja see on ka plaanis. Kui järg sinnamaale jõuab, võib pere abi vajada ja siis saame me kõik siin Hiiumaal õla alla panna, et üht väikest tüdrukut aidata.
Pille Oja soov õpetajatele algavaks kooliaastaks on kooli ja kodu tihe koostöö. “Et ei oleks nii, et õpetajad on ühel ja lapsevanemad teisel pool,” selgitab ta.
Kuna Katil on ka tugiisik, tahakski ema igast probleemist koheselt teada saada. “Siis on nagu parem… kui hiljem, siis probleem ainult kasvab…,” arutleb Pille.
Väikese Suuremõisa kooliga on ta juba ette rahul ning rõõmsameelset õpetaja Jaana Omanni teab juba poja kooliajast – Jaana oli ka Rainise klassijuhataja. “Nüüd saab siis tüdrukud ka endale,” ütleb Pille Oja ja naerab rõõmsalt.
