Oma silm on kuningas – eakad käisid reisimas

Kenal augustikuu vara­hommikul suundus Hiiumaa pensio­näride seltskond praamile, alustamaks järjekordset avastusretke kodusel Maarjamaal.
Tee kulges läbi Pärnu linna, Viljandi järve Viiratsi poolse tipu ja Võrtsjärve lauge kalda Tartu suunas. Päev sattus olema päikseline ja ainsa ebameeldivusena kogu reisi kestel valitses bussis saunalava palavus.
Läbisime uskumatult suureks paisunud Tartu linna, vähemalt nii siinkirjutajale näis, möödusime Plaskust, Teost ja Taskust, veel kilomeetrite kaupa palavust ja lõpuks ometi peatus – Mooste
mõis.
Kohe selgus, et reisi korraldajad olid teinud head eeltööd – me osutusime oodatud külalisteks. Kõigepealt korralik kõhutäis mõisa külalistemajas ja seejärel põhjalik tutvus Eesti ühe paremini säilinud mõisakompleksiga. Mõis on minevikus kuulunud von Nolkenite perekonnale ja säilinud hooned on suhteliselt uued. Nii on juugendstiilis peahoone valminud 1909 ja teisedki mõisahooned pärinevad samast perioodist. Endises mõisahäärberis tegutseb alates eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest kool, kus tänini omandab vaimuvalgust kuni sada last aastas. Mõisa peahoone on aastatel 2000–2004 korralikult renoveeritud, uuendatud on ka siinmail haruldane kiltkivikatus. Esmane kiltkivi oli giidi sõnul pärit Saksamaalt, kust see meritsi Riia sadamasse jõudis ja sealt hobustega ehitusplatsile veeti. Praegune materjal pärineb veelgi kaugemalt, nimelt Prantsusmaalt, on väga kallis ja au Mooste rahvale, kes EL tõukefondidest selleks vajaliku summa sai! Lisaks hoones säilinud kasett­lagedele ja üheteistkümnele originaalahjule ajavat seal omi asju ka täiesti ehtne kummitus.
Kõik renoveeritud hooned on saanud uue sisu. Nii on 1905. aastal valminud lehmalaudas endale kodu leidnud folgikoda, kus kevaditi korraldatakse festivali “Moisekatsi Elohelü”. Hoones on suur 600kohaline saal kontsertide ja teatrietenduste tarbeks. Siin on korraldanud vastu­võtu president Kersti Kaljulaid. Vägisi tikkus pähe kiuslik küsimus, mida küll võiks arvata oma lehma­laudas toimuvast parun von Nolken? Endises hobusetallis asub restauraatorite koda ja puutöö­kojas külastus­keskus, teistes hoonetes rahvamuusika­kool, perearsti­keskus, käsitöökoda jms. Renoveerimist ootab mõisaaegne sealaut…
Tõeline tööstus­arhitektuuripärl on Nolkenite rahakoti alustala, endine viinavabrik, kus veel eelmise sajandi viiekümnendatel piiritust toodeti. Praegu on hoone eraomandis ja seda on võimalik ürtuste tarbeks üürida. Olgu lisatud, et siia tasub tulla ainuüksi peasaali laes rippuva viinapitsidest kokku pandud lühtri pärast. Selle puhastamiseks tuleb kogu konstruktsioon üksik­osadeks lahti võtta ja pärast uuesti kokku seada.
Meie järgmine eesmärk, Tartu Pauluse kirik, on ainus juugendstiilis sakraalehitis Eestis. Kirik on aastatel 2009–2015 põhjalikult renoveeritud. Hoone projekteeris kuulus soome-ameerika arhitekt Eliel Saarinen, see valmis aastail 1917–1919 ja on Saarineni ainus Euroopas säilinud sakraalehitis. Meie vastuvõtja, koguduse õpetaja Kristjan Luhametsa sõnul oli just see põhjuseks, miks hoone renoveerimiseks EL struktuurifondidest raha saadi. Kirik tundub tohutu suur, siin on 1100 istekohta ja Lõuna-Eesti suurim orel. Pärast tutvumist maapealse osaga laskusime krüpti, kus lisaks muudele ruumidele asub Eestis ainuke, 253 urni­kambriga kolumbaarium. Kirikul on oma raamatu­kauplus, osutatakse lastehoiu- ja supiköögiteenust.
Pärast pingelist päeva nautisime Tartu kutseharidus­keskuse hotelli mugavusi. Kes jaksas, läks linna peale jalutama. Järgmisel päeval suundusime tutvuma uue paljukiidetud (ja kirutud!) Eesti Rahva Muuseumiga. Esmamulje – kogu see värk on hoomamatu. Üks reisikaaslane arvas, et eks ta üks ameerikalik suurushullustus ole. Giidi sabas ekspositsiooniga tutvudes esmamulje teisenes. Meeldis püsinäituste vaimukas ülesehitus, mängulisus ja uudsete tehnoloogiliste võimaluste kasutamine. Kohati häiris eksponaatide ja eriti selgitavate tekstide vähene valgustus. Pärast maitsvat lõunasööki muuseumi palju­kirutud restoranis asusime iseseisvalt eesti rahva rikkusi avastama. Esmalt otsisime üles Eesti lipu originaali ja tuleb tunnistada, et selle nägemine tekitas tõesti erilise tunde. Edasi leidsime end NL riigipiiri illegaalse ületamise katselt. Võinuks veel tunde samas vaimus jätkata, paraku on inimese vastuvõtuvõimel ja meie käsutusse antud ajal piirid, nii tuli seada sammud ootava bussi suunas. Teel parklasse avastasime, et ERMi naabruses asub teinegi huvitav objekt – tagurpidi maja. Jah, Tartus osatakse suurelt mõelda.
Tagasiteel põikasime sisse Põltsamaale, kus degusteerisime kohalikke veine ja uudistasime toidumuuseumi eksponaate. Viimase sihtpunktina külastasime Pilistveret, kus meile jagas selgitusi kirikuõpetaja Hermann Kalmus. Pilistveret peetakse Eestimaa keskpunktiks, siinne ümbrus moodustas muistse Nurmekundi maakonna. Asustus on väga vana, esimesed kirjalikud allikad pärinevad XIII sajandist. Koguduse alguseks peetakse aastat 1222. Kiriku ehitamist alustati XIII sajandi teises pooles ja aastaks 1343 valmisid võlvid. Keskajale iseloomulikult on tegemist kindluskirikuga, mille müüride paksus ulatub kohati 2,5 meetrini. Kirikusse sisenedes tuleb laskuda seitse trepiastet allapoole. Asjatundjate hinnangul on kirikus asuv orel väga haruldane instrument. Aastast 1686 tegutses kiriku juures Forseliuse rahvakool. Lisaks auväärsele minevikule on kirikul sama muljetavaldav olevik – 20. augustil 1988 asutati siin Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei. Tollal oli kirikuõpetajaks legendaar­ne Vello Salum, kes on ka Pilistveres asuva kivikangru mõtte algataja. Pilistvere kalmistule on maetud tuntud poliitikud Jüri Vilms ja August Rei. Siin asub ka üks neljast läbi nõukaaja säilinud Vabadus­sõja mälestusmärgist. Õpetaja Kalmuse sõnum oli, et eestlased ei ole äraandjad ega ole üks eestlane teisele parimaks magustoiduks, tegelikult oleme vägagi kokkuhoidvad.
Kodutee kulges viperusteta, pisike peatus Haapsalus ja olimegi praamil. Vana tõde – enne kui Pariisi põrutad, käi ära Nuustakul – leidis veelkord kinnitust. Eestimaal leidub uskumatult huvitavaid paiku. Kindlasti soovitan minna ERMi, kui võimalik, kogu perega. Reis sai teoks Hiiumaa pensionäride ühenduse eestvõttel. Suur tänu reisikava kokku­panijale ja asjaajamise korraldajale Mare Karavinile koos abilistega. Tänu kogu reisiseltskonnale.
Uute kohtumisteni!
Helve-Esta Sillamaa