repro Ega see paik ju polegi päriselt linn, pigem maastik, mis väärtuslike kaitsealade hulka arvatud. Liikvel on jalgrattad ja autod, jalutajad ja jooksjad. Merevaate avamiseks Ranna teelt tulijaile on vaatevälja jõudumööda avardatud. Võsa on visa kasvama.
Kuidas kasutada avalikku linnaruumi: kas püstitada kaldapealsele hoonestus, rajada sile palliplats või tuua lambad, mustad või valged? Mis on rannakultuur? Milline on tänapäevane rannaarhitektuur?
Kärdlas asus enne ilmasõda, Eesti ajal avaral rannal merepäästekuur, mis kord valge ja siis punase laudisega kaetud oli – lihtne ja ilus ehitis Hausma tee ääres, millest annavad tunnistust vanad fotod ja inimeste meenutused päästeaktsioonidest. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel kerkib üles küsimus: mida saaksid kohalikud inimesed teha mälestuste elustamiseks pärandkultuuri säilitamisel – mis on meie pidepunktideks identiteedi otsingutel?
19. sajandi lõpuks oli tsaarivalitsuse eestvõttel Eesti rannikul püsti pandud ligi 30 päästejaama koos paadikuuridega. 1934. aastal loeti Eesti randadel kokku 28 päästejaama, millest 23 olid varustatud päästepaatidega. Mõne aasta eest rekonstrueeriti Vilsandi merepäästejaama paadikuur (1874), kust tehti viimane teadaolev reis 1944. aastal, kui saarlased sõja jalust üle mere Rootsi põgenesid. Praegu toimib ehitis ka mitmesuguse kultuurilise tegevuse tarbeks nagu teatri- ja kontserdipaik. Katuseta Ruhnu merepäästejaam sai paari aasta eest toetust katuse uuendamiseks, kohalik kogukond on korrastanud koha võsast ja risust, mõttega luua sinna näituste paik ja käsitöö õpituba. Vilsandil ja Ruhnus on ainsad säilinud ainulaadsed puidust paadikuurid Baltikumis.
Installatsioon “Ilmutis” on katse elustada unustatud paiku, sidudes vanad väärikad traditsioonid uute jätkusuutlike tegevuste ja ruumiliste ilmingutega. See ruumiline sekkumine räägib avaliku ruumi kasutamisest, ühe koha ja siinsete inimeste võimalikust suhestumisest. “Ilmutis” markeerib endist Kärdla merepäästejaama paadikuuri oma algses suuruses. Helendav installatsioon mere piiril on kui kummituslik ilmutis, mis tekib kesksuvel, et taas haihtuda sügiseks, kuid peidab endas siiski lootust vana merepäästejaama kuuri taastamist uute traditsioonide kandjana – kui merd ja Kärdla linna ühendav arhitektuurne vorm kaasaegsete tegevuste tarbeks.
Käesolev projekt on jätk Hiiumaal Paluküla kirikus toimunud kohaspetsiifilisele näitusele “Soolaleivapidu” (2013), mis oli tahe elustada hüljatud sakraalne ruum.
Head inimesed – olete oodatud ruumiinstallatsiooni “Ilmutis” avamisele neljapäeval, 9. juuli päikeseloojangul.
Koostöös Hiiumaa muinuskaitse seltsiga teeme üleskutse: kui leiate kodust vanu fotosid ja lugusid Kärdla rannamaastiku ja merepäästejaamade tegevuse kohta Hiiumaal, palun võtke need ühes või andke sellest teada Hiiumaa muinsuskaitse seltsile. Kui “Ilmutis” inspireerib teid suve jooksul tegema sealsamas oma sündmust, et tuua inimesi kokku mere äärde – siis ärge jätke võimalust kasutamata.
Urmo, Ann Mirjam, Ingel, Tüüne-Kristin Vaikla
autorid
