Looduslike paepankade poolest on Hiiumaa pind väga vaene. Noh, on see Vahtrepa ehk Kallaste pank ja olekski justkui kogu lugu. Siiski on olemas veel üks Vahtrepa pank. Kui tulla Hilleste poolt, siis just peamise panga eel olevalt kruusatee kurvilt tuleb keerata vasakule metsa. Ning siis kõndida max 100 m, kuniks ette kerkib väike astang. Ma polnud seal käinud terve tosina aastat, sestap oli nüüdne avastusretk taas kui täiesti uus. Jõudsingi mattunud astanguni. Vasakule liikudes kogus see pisitasa kõrgust, kuni ühel hetkel avanes maa sees lõhe: üks tumendav kivine räästaõõnsus. Kaljuribal haljendas paar pruuni raunjalga. Allpool panga jalamit valendas jääkaanes loopsik pajudega. Seega maastikupilt täpselt kui vähendatud koopia suuremast Vahtrepa pangast, mis asub üle maantee kirdes. Edasi kagusuunas paljand korraks kadus, et peagi taas ilmuda. Nüüd eendus juba kahekordne räästakaar. Siingi leidsin kaks pruuni raunjalga. Mattunud astangu kogukõrgus ulatub seal üle 2 meetri, millest paljandit vahest poolteist meetrit. Kaljud oma ümarate kulutusvormidega näikse igati loodusliku ilmega, olles taas justkui suure panga pisem koopia. Pangastiku kogupikkus on vahest nii umbes 80 m, ehkki otse üle mõõtma ma seda seal metsas ei hakanud. Erilise võlu annab sellele pangamaastikule lausaline samblakate. Valitsev on harilik laanik, kes loob pangaräästastele kohevaid rohelisi patju. Veider oli sellisel lubjakivisel pangapealsel näha vohamas pohli ja lakklehti. Üle kõige valitseb natuke hämar kuuse-männi segamets. Samblapadjad tilgutasid vett üle kaljuräästaste alla. Ühte õnarusse oli selle toimel tekkinud mõni valkjas jääpurikas, otsekui tilkekivist stalaktiit. Jah, kokkuvõttes üks ilus ja omapärane kaljuastang, mis küllap siiamaani on enamikule hiidlastele tundmatu.
