Hiidlast27e üleskutse laulda üheskoos ühel ja samal ajal hümni, kusiganes sa siis ka ei viibi, leidis meeldiva vastukaja ning “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõlas sõna otseses mõttes üle maailma. Toreda traditsiooni loomisele lisaks aitab hiidlaste algatus hümni eestlastele veelgi omasemaks teha.
Eesti hümn on vaieldamatult muusikapala, mida eestlased kõige rohkem teavad. Hümn on küll pidulik ja pühalik ning nagu Riigikantselei kodulehel seisab: “Ülistuslaul Eesti kultuurile, rahvale ja riigile“, kuid ennekõike ongi hümn kooslaulmise laul.
Tihti hakkab aga rahvaüritustel ja aktustel silma, et hümni puhul ei kiputa kaasa laulma või tuntakse ennast lauldes kohmetult. Ega muidugi kedagi sundida ei saa ja igalühel on mittelaulmiseks omad põhjused. Tihti on selleks hirm laulda valesti. Ikkagi ju hümn.
Eelmisel nädalal räägiti Klassikaraadios pikalt hümnist ning jäi kõlama muusikainimeste arvamus et, hümni tulebki laulda sellises helistikus, mis annab kõigile võimaluse kaasa laulda. See võimalus on kõige tähtsam ja inimesi tuleb kutsuda hümni laulma. Olgugi originaalis neljahäälsena mõeldud pala, kõlab hümn asjatundjate sõnul siiski paremini siis, kui seda lauldakse koos. Ühiselt laulmisest tulev mõõde ületab kaugelt selle pisiasja tähtsuse, kas kõik nüüd õigetele nootidele pihta saavad.
Eesti hümn ei ole ka ju kuidagi seaduslikult kinnitatud nagu seda on lipp ja vapp. Hümn on rahva poolt enese südamesse lauldud laul.
Ei saagi loota, et üleskutse peale kohe tuhanded ja tuhanded ideega kaasa tulevad, kuid tasapisi kasvab sellest kindlasti tore traditsioon ja seeläbi hakatakse Eestis rohkem ja julgemalt hümni laulma. Samamoodi nagu Reigi pastoraadi juures toimuva ühislaulmisega – igal aastal jälle veidi rohkem.
ja