Maastik, mis meid ümbritseb, on kujunenud inimese ja looduse koosmõjul. Inimene võttis loodusest seda, mida majanduseks vaja: viljakamatele muldadele rajas põllud, metsadest raius parema puidu, soodele tegi heinamaad.
Nii on toimetanud hiidlane vähemalt neli tuhat aastat, esimeste põldude rajamise ajast alates. Seda, mis loodusesse alles jäi, näemegi täna hiiumaise maastikuna. Tõsi, igal ajastul on maastik oma aja nägu, näiteks erinesid keskaegsed mõisamaad tööstusajastu põllumassiividest ja lageraietest. Kuid üldpilt on arvatavasti muutumatu, kuna loodus seab siin omad piirid. Ja küllap ka inimene otsib alateadlikult teatud tasakaalu, nii on suurpõldude vaade meile harjumatult lage, samas looduslikuks jäänud metsa näeme sageli puidu raiskamisena.
Hiiumaal on maastiku väärtus järjest kasvanud. Üha enam soovitakse elada rahulikus tervislikus pastoraalses keskkonnas ning kinnisvara hinnadki sõltuvad merevaatest ja naabruses olevast kiviaedadega lambakarjamaast. Paistab, et maastik on tänaseks muutunud osaks heaolust, seda majandusliku jõukuse ja sotsiaalse kindlustatuse kõrval. Kusjuures me ei räägi ju pelgalt maastiku vaadetest, jutt puudutab ka puhast õhku, mitmekesist loodust ja kvaliteetset vett. Tundub nagu iseenesestmõistetav, et maastiku planeerimine, keskkonnakaitse ja
loodushoid kuuluvad loomuliku osana meie majanduse süsteemi.
Tõesti, me oleme oma elu väga hästi seadnud. Jah, hiidlase sissetulek rahalises vääringus on üks väiksemaid Eestis. Kuid vaadakem neid asju, mille eest me ei pea (peaaegu) midagi maksma: head lasteaiad ja koolid, raamatukogud, ühiskondlik transport, suurepärane tervishoid, moodne sporditaristu, hea teedevõrk, praamiliiklus, elekter, internet ja jäätmemajandus. Siia hulka kuulub kindlasti ka ülikvaliteetne looduskeskkond, mille „tarbimiseks“ ei ole vaja kulutada pennigi. Kes on maailmas veidi kaugemal ringi liikunud, see kindlasti teab, et liiga paljudes maades sugugi ei leita tasakaalupunkti majanduse, sotsiaalsfääri ja keskkonna kvaliteedi vahel.
Mistõttu üllatun ikka ja jälle, kui meil kerkib vastuolu majanduse ja loodushoiu vahel, kui kuulen ütlemisi nagu „keskkonna nõuded pärsivad heaolu kasvu“ või „kes maksab kinni saamata jäänud tulu“. Eriti siis, kui need vastuolud ilmnevad siin oma saarel, mis väliselt paistab ju üsna tasakaalukana. Olen mõelnud selle üle, kus on vastuolude juured ning jõudnud oma järeldustes päris sügavale. Esitan teile paar järeldust.
Esiteks, me ei näe looduskeskkonda osana sotsiaalmajanduslikust heaolust. Heaolu piirdub meie jaoks sellega, mis on seotud sissetulekute, varade, perekonna ja meelelahutusega. Looduskeskkond on aga midagi niisugust, mis on kusagil taustal, mis on alati olnud ja jääb igavesti samasuguseks. Me arvame, et looduskeskkonna pärast ei pea muretsema, ta on piiramatu, ammendamatu ja mis peamine – ta on meil tasuta käes. Mistõttu pahatihti juhtub ka nii, et looduse väärindamisel saadava tulu me koondame enda kätte, aga tekkivad kahjud hajutame keskkonda laiali või jätame kogukonna kanda.
Teiseks, ja see on tuntud tõde, on hiidlasel teistsugune aeg. Ma usun, et me oleme jäänud oma loodustunnetuselt lausa tööstuseelsesse aega. See oli aeg, kui tehnoloogia areng ei olnud veel võimeline muutma keskkonda kriitilise piirini ja kus looduse taastusvõime ületas olulisel määral inimtekkelisi kahjustusi. Lood meie mõtlemises oleksid olnud teisiti, kui näiteks 17. sajandil oleks De la Gardiel olnud harvester, või ärkamisaja talunikel oleksid olnud traktorid. Aga ei olnud. Tõsi, praegusel ajal käivad üle kriitilisemad perioodid, mis tulenevad tehnoloogia võimekusest, nagu näiteks kalavarude vähenemine, merereostus või liiga intensiivne metsaraie. Kuid nende tekitatud häiringud paari põlvkonna jooksul ju tasanduvad! Hiidlased on nagu loodusrahvad, kelle aeg on tsükliline, mitte lineaarne: kõik kordub taas, kõik jõuab alguspunkti tagasi. Mureks, et miski võib pöördumatult muutuda, ei ole põhjust.
ja