Emeriitprofessor Raimo Pullati (87) viimane teadusteos räägib inseneri- ja arhitektihariduse andmisest Eestis.
Ema poolt Hiiumaa Spriitidest pärit ajalooprofessor Raimo Pullat esitles järjekorras juba 65. teost.
„Oma Alma Mater’it otsimas. Enne teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolidest võrsunud Eesti insenerid ja arhitektid“ valmis koostöös Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu direktori Tõnis Liibekiga. Eesti ja poola keeles ilmus seesama, põhjalikku uurimistööd sisaldav teos 2020. aastal, saksakeelne raamat mullu jõuluajal.
Poola saatkonnas tervitas kutsutuid koos autoritega Poola suursaadik Grzegorz Kozłowski, kes nimetas professor Pullatit Eesti ja Poola sõprussuhete suursaadikuks.
Pullat tänas Tallinna tehnikaülikooli rektorit Tiit Landi ning paljude arhiivide töötajaid omakasupüüdmatu abi eest ning ütles, et raskustele vaatamata suutsid nad koos Tõnis Liibekiga täita ühe olulise valge laigu Eesti minevikust.
Tõnis Liibek meenutas, et sada aastat tagasi sai alguse tehnikaharidus Eestis. 1923 omandas esimene Eesti insener praeguse Tallinna Tehnikaülikooli eelkäija, Tallinna Kõrgema Tehnikumi lõpetamisel inseneridiplomi. Sellest ajast hakati kõrgemat tehnikaharidust andma Eestis, enne õpiti välismaa ülikoolides. Eestlaste seas hakkas tehniline haridus laiemalt levima 20. sajandi alguses ja eestlaste kõrgkoolivalik erines baltisakslaste omast. Eestimaal elavate baltisakslaste jaoks oli tavapärane minna Euroopasse õppima ja nende valikuteks olid Berliin ja Karlsruhe – tuntud vanad ülikoolilinnad. Eestlaste jaoks said meelispaikadeks pigem väljaspool Saksamaad asuvad saksakeelsed ülikoolid – Danzig Poolas ja Brno ülikool Tšehhis, tsaariajal mindi õppima Peterburi ja Riiga.
Vabadussõja ajal hakati noore Eesti riigi poolt pakkuma stipendiume noortele eesti meestele, et nad saaksid minna õppima Lääne-Euroopasse ja omandada võimalikult hea tehnikaalase hariduse. Eestlasi, kes omandasid tehnilise kõrghariduse ja said inseneridiplomi, oli tollal sadu – neist 500 on nimeliselt ära toodud raamatus „Oma Alma Mater’it otsimas“. Kõik nad tulid tagasi õpitud oskusi rakendama ja noore Eesti riigi tööstust ja majandust edendama.
„Võime öelda, et see, mida Eesti arhitektid ja insenerid 20–30ndatel aastatel pakkusid, oli maailma tipptase,“ resümeeris Liibek.