Mullusuvine kohavaimu näitus Reigi pastoraadis pälvis mitmeid tunnustusi, mida see kahtlemata väärib, mida see näituse koostaja jaoks tähendab?
Näituse kuraator Maret Kukkur: Tunnustus on alati imeline, teeb alandlikuks ja täidab südame armastusega. Eelmise aasta näitus pälvis neid mitu: Hiiumaa kodanike ja kodanikuühenduste tunnustus 2021 aasta pärandikandjad; Hiiumaa Kultuurkapitali tunnustus näituse “Genius Loci II” korraldamise eest ja Eesti Tekstiilikunstnike liidu aastapreemia ehk Aasta Tegu 2021 on näitus “Genius Loci II. Legend 1781”.
Looming sünnib üksinduses, aga selleks, et väljamõeldu saaks tegelikkuseks, ei piisa ühest inimesest. Nii kuulub eelmise aasta näituse eest saabunud tunnustus ka kõigile neile: Airi Eras, Kalli Sein, Valev Sein, Helle-Mare Kõmmus, Tiina Orav, Edward Johansson, Kaja Hiis-Rinne, Harri Rinne, Taavo Taelma, Helgi Põllo, Jörgen Hedman, Sofia Hoas, Siret Lahemaa ja Lauka põhikooli õpilased Sandra Kokkota, Mihkel Metsand, Mari-Leen Mänd, ja Sirle Silm.
Tuleb uus suvi, kas tuleb ka uus näitus “Genius Loci III”?
Jah, tuleb. Teemadeks süütus ja süüdimõistmine, elu ja surm, vanadekodu, kirjanik Tõnu Õnnepalu ja keraamikakunst. Kõik see kihiti Reigi pastoraadis, 1. juulist kuni 21. augustini 2022 näitusel: “Genius Loci III. Teised. 1948. 1986.”
Peale teist maailmasõda, Nõukogude riigikorra kehtestamisega Eestis, pidi kõik varasem kaduma, käsk oli antud – tuleb oodata kollektiivselt kommunistliku homse saabumist! Et utopistlik maailmakord usutavana mõjuks, nimetati kõik ümber, käibele tulid uued väljendid: täitevkomitee, poliitring, algorganisatsioon, külanõukogu, hävituspataljon, rahvakomissar, kommunistlik noor, jne. Mida keerulisemalt ja pikemalt sai midagi nimetada, seda tähtsama ja väärikamana pidi see mõjuma.
Aasta 1948. Hiiumaa Rajooni Töörahvasaadikute Nõukogude Täitevkomitee Sotsiaalkindlustuse osakonnas otsustatakse asutada Suursadama invaliidide kodu. Asutuse nimi kinnitati enne, kui oleks olnud teada, kas Suursadamas sobivaid ruume üldse leidub. Uueks asukohaks saab Reigi pastoraat Pihla külas. Viletsus, milles alustatakse, on kohutav, aga sellest veel hirmuäratavam on poliitiline terror, mis purustab elusid nii peenteks kildudeks, et katkine supitaldrik näib veel päris tervena.
Aasta 1986. Sõjast on möödas nelikümmend üks aastat ja teistsugune riigikord püsib ikka veel, kummastavalt paralleelselt eluga, kus kõik on hoopis lihtsam. On aasta, mil Reigi pastoraati kolib tema viimane elanik, kirjanik, ja samal ajal ka Lauka kooli bioloogiaõpetajana tööd alustav Tõnu Õnnepalu. Teeserviisi killud pastoraadi aia mullas, kui müstilised jäljed teistest? Elu ja põletatud savi lihtsus versus sõjajärgne “vulgaarsotsialistlik primitiivsus” ning hilisem “allegooria ja escapism” nagu kirjutas Tiit Pruuli 14. märtsil 1986 ilmunud TRÜ ametiühingukomitee häälekandjas.
Toimetaja KATRIN KIVIVUORI
