Ühel mullusel septembripäeval ühes Kärdla lillepoes jäi mulle möödaminnes silma iseäralik taim: Zamia.
Hiljem kodus ei andnud see ilmutus mulle asu. Mõelda, säärane haruldus Hiiumaale eksinud! Järgmisel päeval naasin poodi ja ostsin ta ära; Zamia furfuracea ehk jahuse käbika. Käbikas – see kõlab ühtviisi toredalt, samas mu jaoks ikka veel harjumatult. Zamia tundub nii vanapärase taime kohta justkui väärikam olevat. Nõnda kipun ma teda pigem ikka zamiaks kutsuma.
Zamia ehk käbika teeb eriliseks tema evolutsiooniline päritolu. Ta kuulub paljasseemnetaimede hulka, palmlehikute sugukonda. Samasse, kuhu ka meil üsna laialdaselt toataimena levinud rahupalmlehik (Cycas revoluta). Viimane näeb oma rässaka tüve ja peensulgjate lehtedega eksitavalt palmi moodi välja. Kui aga jälgida noori arenevaid lehti, siis need rulluvad tigujalt lahti justnagu sõnajalal.
Põhimõtteliselt võib õelda, et palmlehikud on omamoodi üleminek sõnajalgade ja okaspuude vahel. Seega midagi väga ürgset. Palmlehikute hiilgeajad jäid keskaegkonda ehk siis sauruste valitsemise aega sada-paarsada miljonit aastat tagasi. Kuid ometi on maailmas endiselt kohti, kus nad jätkuvalt suudavad taimkattes tooni anda. Nagu näiteks külmakindlaim palmlehik Cycas revoluta Lõuna-Jaapani Riukiu saartel. Vahemere piirkonnas on sellest liigist saanud hinnatud aktsenttaim eesaedades, aga ka terrassidel pottides.
Zamia ehk käbikas on märksa vähem tuntud. Oma väiksemate mõõtude ja suurema soojalembuse tõttu on ta suurepärane toataim. Madal tüvemuks ei kasva kõrgusse, pigem moodustab aja jooksul laiuva mätta, millest väljub korralikku klumpi moodustav kuni 4 jala kõrgune lehestik. Käbika lehed on sulgjagused, ent erinevalt rahupalmlehikust märksa lopsakama moega. Liitlehekesed on suisa üle tolli laiad. Katsudes tunduvad need üllatavalt paksud ja jäigad. Iselaadne on lehti kattev õhuke pruun viltjas kirme. Ausalt ei lase see taimelt korralikult tolmu pühkida. Paratamatult nühid niiske lapiga toimetades lehtede pealispinnalt selle kirme maha. Aga tõtt-öelda just siis mu meelest taim ilusam ongi.
Zamia hakkavat viljuma õige noorelt. Arenevad käbid meenutavad üpriski okaspuude käbisid. Seemnete saamiseks on paraku vaja nii emas- kui isastaime. Siis valmivad kuni tolli pikkused punased seemned. Muide, kogu taim on mürgine!
Mätasjas tüvemügar kujutab endast taime jaoks veereservuaari. Zamia pärineb kuivalt liivaselt Mehhiko rannikult, kus kasvab ka lubjakaljudel. Tegemist on Veracruzi osariigi kaguosa endeemiga, kes inimtegevuse tõttu looduses nüüdseks üsna haruldaseks jäänud. Levikualaks loetakse 630 ruutkilomeetrist ala Mehhiko lahe naabruses Alvaradost lõunasse kuni Playa de Montepioni. Väga huvitav oleks kunagi ise säärasel ürgsete zamiate rannikul viibida…
Tulenevalt päritolust on zamia külmaõrn. Ehkki paksudest jäikadest lehtedest seda sugugi ei usuks, kahjustuvat need juba –2 kraadi juures. Seega meie oludes tõesti puhtalt toataim. Kui rahupalmlehiku võib aeda maasse kaevatuna rahumeeli oktoobri lõpuni unustada, siis zamiat tasub ehk vaid kokku nii kolmel suvekuul potiga õues hoida. Ja sedagi ehk parem kusagil otsese saju eest kaitstud kohas. Eesti kliima on ju teada, liiga sageli üks suur rõskus ja vettimine. Zamiale soovitatakse istutuseks sõmerat liivast mulda, mis võib olla nii neutraalne kui ka isegi aluseline.
Muide, vanemates raamatutes ei pruugi te seda taime Zamia furfuracea alt leida. Varem kandis ta hoopis Zamia latifolia nime. Seega eesti keeli laialehine käbikas. Kõlab mu meelest tibake soliidsemalt kui jahune käbikas. Aga heal lapsel võibki ju olla mitu nime.
