Jälgi meid
Tüür bänner

UUDISED

Vesinikenergia ehk H2iiumaa

Tahes tahtmata hakkab meie tulevik paistma seotuna alternatiivenergiatega, ka Hiiumaal. Olgu selleks siis maagaas, roheline elekter, aatom või vesinik, kirjutab Kõrgessaare osavalla vanem Üllar Laid.
Mulle väga meeldib ennast harjutada mõttega, et kümne aasta pärast liiguvad meil vesinikubussid ja olen valmis selle nimel rohkem pingutama. Viimase paari kuu jooksul olen nii mõndagi endale selgeks teinud ja tundub, et selline tulevikulahendus tuleb kiiremini, kui me arvata oskame. Samas, rääkides inimestega vesinikust, tekitab see küsivaid pilke, sest kooliajast mäletame ilmselt vesinikuga seoses vaid Mendelejevi tabelit ja paukgaasi.
Olen suhelnud nii Enn Lustiga Tartu Ülikooli keemiainstituudist kui Ain Laidojaga Eesti vesinikutehnoloogiate ühingust – mõlemad on vesiniku­tehnoloogia vald­konna juhtivteadlased Eestis. Nemad olid nõus seda teemat avama, minul endal aga on vesiniku kasutamise plaan juba olemas.
Kümme aastat uute energiaallikateni
“Me näeme kümne aasta pärast autosid, millel on sees selline balloon ja nad sõidavad vesinikuga, tehes sellest elektrit ja see on üks põhjalikumaid muutusi, mis toimub,” ütles visionäär Marek Strandberg eelmisel aastal toimunud Tallinna visioonikonverentsil. Viidates, et see on umbes sama suur kui majapidamisgaasi balloon.
Kooliajast teame, et vesinik, keemilise sümboliga H2 on normaaltingimustel värvitu ja lõhnatu gaas, kusjuures väga kerge gaas, õhust umbes 14,5 korda kergem.
Miks oleme hakanud rääkima vesinikust kui energiaallikast? Aga sellepärast, et vesinik on universumis kõige sagedamini esinev element, seda leidub igal pool. Eelkõige muidugi vees, mille keemiline sümbolgi sellest kõneleb – H2O ehk vesinik ja hapnik.
Vesinik pakub huvi eelkõige seetõttu, et see on väga suurte võimalustega ressurss. Kliima soojenemise ja kasvava energianõudluse tõttu on teadlased viimasel ajal oma pilgu pööranud just vesiniku poole. Põhjuseks, et vesinikku on võimalik elektrolüüsil toota tavalisest veest ehk meil on reaalne võimalus muuta vesi energiaks. Ja boonuseks on see, et energia tekib täiesti süsinikuvabalt.
Miks me siis juba seda ei tee? Selgub, et vesiniku­tehnoloogia on küll olemas, kuid selle kasutuselevõtmine nõuab nii riigipoolset planeerimist kui ettevõtete huvi ja eelkõige suuri investeeringuid.
Hindenburgi häving ja punase lipu akt
Sõna “vesinik” tekitab ka täna­päeval veel kohati vastakaid tundeid, kuna tegu pole veel nii igapäevase kütuse­liigiga nagu seda on fossiilsed kütused bensiin ja nafta.
Ja kuigi see arusaam on väga kiiresti muutumas, toob see esimese asjana neile, kes valdkonnaga ei tegele, siiski veel silme ette tuttava, kuid 82 aastat vana pildi põlema lahvatanud tsepeliinist Hinden­burg.
Teadlased tõdevad, et innovatsiooni puhul on tihti ilmnenud efekt, kus uue tehnoloogia kasutuselevõttu takistab algne hirm uue ees, nn punase lipu akt. Parim näide selle kohta võiks ehk olla kiirusepiirang 6,4 km/h sõiduvahenditele aastast 1865, mis linnades igaks juhuks langetati 3,2 km/h ning kulus 31 aastat enne, kui kiirust lubati tõsta kuni 23 km/h.
Ka vesiniku kasutuselevõtu puhul on see suuresti hirm vana ees. Kui 1937. aastal hukkus Hindenburgi katastroofis 36 inimest, siis tänapäeval kuuleb sellise hukkunute arvuga õnnetustest juba peagu igapäevaselt. Antud sündmust aga võimendas asjaolu, et see oli suhteliselt varajase meediamaastiku üks suurimat kajastust saanud ülekandeid, tekitades seeläbi “Hindenburgi efekti” ning lükkas väga pikaks ajaks tahaplaanile kõik arengud, mis sisaldasid sõna vesinik.
Ühtlasi tekitas see olukorra, kus väga kasulik alternatiivkütuse liik ei saanud ärateenitud võimalust teiste kütuste seas ning viimase dekaadi jooksul ongi inimkond kohati justkui uuesti 1900ndate alguses. Õnneks küll pigem vesiniku võimalustest teadvustamise kui tehnoloogia ja kasutuskohtade mõttes.
Tasuks ehk märkimist, et kokku on praeguseks teada
18 intsidenti, kus on olnud tegu maanteesõidukiga, kuid ükski neist pole toimunud vesiniku tõttu ning pole ka esinenud vesinikuga seonduvat riski ehk leket.
Refereeritud allikad: Eesti vesinikutehnoloogiate ühing, keskkonnaministeerium.

Veel lugemist: