Lähen Eilaga kohtuma. Kuhu? Loomulikult Sõru muuseumisse. Esimese vapustuse saan muuseumisse sisenemisel. Välisukse kõrval olev maal on pilkupüüdev, lapselikult rõõmsameelne, siiras. Sisenen. Vasakul seinal: purjegad, purjegad, purjegad… Maa vaada neid lisidald ja siis kougeld… jälle lisidald ja jälle kougeld ja purjegad maalidel akkavad mooga reekima: “Kunagi olimi iiu vörkeaidade ou ja uhgus…” Nöustun ja lisan: “Kouneimad teisd olid Söru vörkaidas.” Pikka aega imetlen minu vaatlusasendi muutmisel tekkinud purjekate värvigammade muutumisi. Näitusel edasi liikudes ootavad ees uued üllatused ja leiud: “Väga eed taaskasutused, migegs saagi osda… ahvena seljuimes naagu sae… No tösi mis tõsi!” Iga vaataja leidku oma taaskasutus. “Sa vaada, saa vaada, Emasde murrak,” üllatun. Loen. Ehthiidlaslik Miku Kaarli huumoritaju. “Kui kuuled, et putsikukk karjub, siis tuleb vihma,” saan targaks. “Mihane söhune lind oo, need saa Söru muuseumis,” lugupeetud uudishimulik. “Lägs aga, lägs aga lipsule, lägs neljasse, lägs loube.” Huvitav, huvitav, puhas murrak. Kaasaeg, ja lapsed oskavad oma sünnikoha murrakut kasutada! Kes senes süidi oo? Maa arva, et laste öpetaja Eila Tõnisson. Ega süü ei või hulkuma jääda. Ju öpetaja oskas lastes äratada uudishimu sene vasdu, kuidas kunagi reegiti.
Selline oli minu kohtumine Eilaga Sõru muuseumis. Vapustav!
Külastaja Sende Lipu
