Erakogu Kui viis aastat tagasi oli Hiiu maakonna omavalitsustes sotsiaaltöötajate vaateväljas kokku 125 vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavat last, siis 2012. aastal 119, 2013. aastal 103 ja mullu 108.
Mullu eemaldati perest ajutiselt üks laps, 2013. aastal mitte ühtegi ja 2012. aastal taas üks laps.
Perekonnas hooldamisel oli viimati kaks last aastal 2012, peale seda lapsi peres hooldamisel ei ole olnud.
“Põhjused, miks pered vajavad laste kasvatamisel tuge, on erinevad,” selgitas Aasa Saarna, Hiiu maavalitsuse osakonnajuhataja asetäitja sotsiaaltöö alal.
Ta tõi näiteks üsna tüüpilise loo. Isa jättis pere maha, ema jäi pojaga üksi. Ema käib palju tööl, et peret toita, tihti on ta ka õhtustes vahetustes ning poeg on siis üksi kodus. Pole kedagi, kes ütleks, et nüüd oleks aeg õppida, nüüd aeg õhtust süüa ja magama minna. Poeg, kes seni oli täitsa tubli koolipoiss, läks üha sagedamini kooli, ilma et oleks tunde ette valmistanud, tekkisid võlgnevused ja puudumised. Emale põhjendas poeg, et tal on paha olla, sellepärast kooli ei läinud.
“Lapse põhjendused võivadki olla täiesti tõesed, tal ongi paha olla – esiteks on ta traumeeritud vanemate lahutuse tõttu, teiseks üksindusest, lisandub ebaõnnestumise ja süütunne,” selgitas Saarna. “Vahel ei taha laps vanemale oma muredest ka rääkida, sest näeb, et tal on niigi raske.”
Seda, kui lapsega kõik korras pole, märkab enamasti kooli sotsiaalpedagoog. Saar-na soovitus on, et ka lapsevanem võiks mure korral abi otsida kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistilt või psühholoogiliselt nõustajalt. “Abi otsimine ei tähenda ebaõnnestumist lapsevanemana,” kinnitas Saarna. “Ja vahel on väga suur abi juba sellest, kui õppinud inimene pakub toimuvale lihtsalt teist vaate-nurka.”
Ka ühiskonnas toimuvad kiired muutused ning nõudmised toimetulekuks tekitavad sageli pingeid ja probleeme vanemlusega hakkama-
saamisel.
Vahel võivad vanematel olla tõsised terviseprobleemid ja puudub suutlikkus lapse jaoks alati olemas olla ja tema tegemistega kaasas käia.
“Laps jääb vanemliku hoolitsuseta kui lapsevanemal pole lapsega tegelemiseks, tema vajaduste märkamiseks huvi ega aega, või napib lapse murede lahendamiseks oskusi,” rääkis Saarna.
Üha harvem elab mitu põlvkonda koos. “Seega jäävad ka vanavanemate tasakaalukus, elukogemus ja tugi meie järeltulevatest põlvedest üha kaugemale,” nentis Saarna.
Veel üks murekoht on kodust kaugel tööl käivad vanemad või vanem. “Nad ei saa ka kõige parema tahtmise juures piisavalt osaleda oma laste arendamisel ja kasvatamisel.”
Saarna julgustas lapsevanemaid abi otsima mistahes küsimuse puhul. “Abi küsimine on hädavajalik, mitte häbi-asi.”
