Vanast hansalinnast Lemsalust pole peale linnusevaremete õigupoolest rohkem midagi alles ning 1747. aasta tulekahju järel üles ehitatud linn sai suure kahju osaliseks 1944. aasta õhurünnakus.
Toonasest jäänud suured tühjad alad südalinnaruumis teevad nukraks. Kuid õnneks ei ehitatud neisse kohtadesse asemele ilmetuid karpmaju. Nõnda, ehkki hõredavõitu, on siin ikkagi alal mineviku hõngu.
Vanim hoone näib olevat 1680. aastast pärit barokse moega kirik, ilmekate väikseruuduliste akendega. Sees võib näha laemaalinguid, helelillaks võõbatud aadlike vappe ning puittalasid, mis värvitud marmorit imiteerima. Linnuse juures on paar kaunist kivimaja, neist suurim Riia linnanõukogu jaoks XIX sajandil püstitatud hoone. Muide, kuni 1783. aastani kuulus linnuseala Riia linnale.
Edasi paelus meid ilus barokne kivimaja, mille nurkadele joonistatud “kivid” – justnagu Pärnu vanalinnas mitmel pool näha võib. Märt seletas teadjalt, et säärane krohvile joonistamine oligi just barokiajale omane. Hoone ärkliaknaid ääristavad puidust voluudid. See vana raekoda on peale 1747. aasta tulekahju linna taaspüstitatud esimene kivimaja.
Ehitise sees on avatud mitmeid algupäraseid seinamaalinguid. Neid tasuks kunagi vaatama tulla. Nüüd oli muidugi kellaaeg seks liiga hiline.
Ka Rootsi garnisoni kirik esindab barokki, kahjuks on hoone väga väsinud väljanägemisega ning katus peal eterniidist. Nojah, peaasi, et üldse katus peal on. Tegelikult ei teatagi kindlalt väita selle hoone algupärast kasutusotstarvet. Nimelt peetakse seda ka laskemoonalaoks. Ning kui mõtlema hakata, siis XVII sajandi rootsiaegse ehitisena on tegu ju linna ühe vanima säilinud hoonega!
Eriti hästi on säilinud läände suunduv Mere tänav (Jūras iela). Vahest oli tegu kunagise peatänavaga? Siia jagub lailaudvooderdisega puitmaju ning palju tellishooneid. Viimaste fassaadid on rikkalikult kiviladudega liigestatud. Kahjuks jagub siia ka mitmeid tühjaks jäänud maju.
Uus raekoda on päris imposantne pikk ehitis, esindades XIX sajandi historitsismi.
Kuid kogu vanalinn oli nii välja surnud. Ei ühtainsatki restorani vms avatud. Vaid noored kimasid ajuti autodega jõurates ringi ning ainult meie, kaks jalakäijat, kaks viirastuslikku turisti. Vahest tavaoludes ei ole see linnasüda nõnda vaikne? Vahest olid süüdi Läti Eestist karmimad, liiga ülevõlli viirusevastased piirangud? Kui meenutada mõne nädala eelset Riia vanalinnas viibitud juuniõhtut – siis seegi oli peagu sama kummituslikult tühi.
Kell kümme süttisid laternad. Ikkagi kuidagi romantiline…
“Väga armas linn,” leidis Märt. Jah, tõepoolest. Jah, midagi Lemsalus peitub… Võibolla suisa nõnda, et sain Kuldiga järel oma teise lemmiklinna Lätis? Ei tea. Et paremini veenduda, peaks siia kindlasti tagasi tulema. Kuid nüüd oli küll viimane aeg teele asuda. Põhja, Eesti poole.
