SIIM LÕVI/ERR Vaino Väljas ütles preemia vastuvõtmise järel, et on üllatunud, kuna lõpetas osavõtu poliitilisest elust juba 1992. aastal. “Kuidas, milleks ja mille eest?” küsis Väljas Postimehele antud intervjuus ja meenutas: “Kui me olime Aadu Luukasega koos, siis ta ütles – pole viga, meie saame üksteisest väga hästi aru.”
Sarnaseid jooni
Sarnaseid jooni on ka kahe hiidlase eluloos, kuigi Luukas sündis kaheksa aastat hiljem kui Väljas. Mõlemad kaotasid varakult oma vanemad, Väljas tollal väga levinud kopsuhaigusele, Luukas sõjale.
Vaino Väljas sündis 1931. aastal Emmaste vallas Külakülas 31aastase Lilli Kubja ja 43aastase Joosep Väljase noorema lapsena. Õde Hedvig oli Vainost neli aastat vanem. Täiskasvanuea hakul kaotas terve oma perekonna – ema suri 1946., õde 1948. ja isa 1949. aastal.
Aadu Luukas sündis 1939. aastal Tallinnas, Käina vallast Nõmme külast pärit 19aastase Alma Valtoni ja Luguselt pärit 23aastase Osvald Luukase perekonda. Vikipeedia kirjutab, et noore perekonna lõhkujaks sai sõda, sest isa Osvald mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Ema Alma põgenes 1944. aastal Nõukogude Liidu vägede Eestisse jõudmise eel Saksamaale, sealt edasi Ameerikasse. Enne lahkumist tõi ta Aadu Hiiumaale, oma ema Anna Valtoni juurde, kes ta üles kasvatas. Elu oli vaene ja Luukas on rääkinud, kuidas ta alustas kooliteed paljajalu, kuna parajaid saapaid lihtsalt polnud.
Haridus ja töö
Luukas lõpetas 1964. aastal Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi ning 1977. aastal töö kõrvalt ka Tallinna polütehnilise instituudi. Tööd alustas mehaanikuna Tallinna kommunaalametis, hiljem oli ta sama valdkonna vabariiklik aseminister ja 1990. aastate alguses peadirektori asetäitja.
Vaino Väljas läks pärast Kärdla keskkooli lõpetamist õppima Tartu riiklikku ülikooli, mille ajalooosakonna lõpetas 1955. aastal. Väljas tegi parteilist karjääri, kuid 1978. aastal, kui kaaluti, keda määrata EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks, tõrjuti ta “natsionalistlike” vaadete tõttu kõrvale ja suunati diplomaatilisele tööle NSV Liidu välisesindustesse. Aastatel 1980–1986 viibis ta suursaadikuna Venezuelas ja 1986–1988 Nicaraguas.
10. juunil 1988 kutsuti Väljas välktelegrammiga Ladina-Ameerikast Moskvasse, kus NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov teatas, et tal tuleb asuda EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohale. Aastatel 1988–1990 juhtis Väljas EKP reformimist ja osales aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises. EKP KK esimese sekretärina juhtis ta Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist 1988. aastal.
Luukasest sai Eesti iseseisvumise järel suurettevõtja ja miljonär, muuhulgas asutas ta transiidiettevõtte Pakterminal. Koos presidendiga pani ta aluse Ühiskondliku Leppe sihtasutuse protsessile ja oli ka selle nõukogu esimees. Ühtlasi valiti ta mitmeid aastaid järjest Eesti mainekamate ja mõjukamate majandustegelaste esikolmikusse.
Aadu Luukas suri ootamatult 2006. aasta 7. oktoobri hommikul terviserikke tõttu oma Viimsi kodus. Tema mälestuseks hakati 2007. aastal välja andma temanimelist missioonipreemiat.
Preemia eesmärk on tunnustada isikut või organisatsiooni, kes paistab silma Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi edendamisega.
Konsensuslik otsus
Aadu Luukase poeg Indrek Luukas ütles ERRile, et Väljas on Eesti poliitika Grand Old Man, kelle teeneid raske ülehinnata ning nõukogu hääletas konsensuslikult Väljase kandidatuuri poolt.
Lisaks Väljasele olid tänavused preemia nominendid ajaloolane ja Eestis tegutsev rootsi vaimulik Patrik Göransson, ajakirjanik ning Kodulinna maja looja ja juht Tiina Mägi, puuetega noorte ujumistreener Õnne Pollisinski, koorijuht Hirvo Surva ning mitmete oluliste e-riigi projektide initsiaator Uuno Vallner.
Preemia suuruseks on 32 000 eurot ja sellega kaasneb puukujuline klaasist tänumeene, mille autoriks Hiiumaa klaasikunstnik Kalli Sein.
