Samas peaksime otsuseid tehes taustainfona arvestama ka pikemaajalist võrdlust.
Nii oli 15. veebruaril 14 päeva nakkuskordaja 626, aga nüüd – 1364. Tõsi, see on 101 võrra vähem kui 15. märtsil – 1465.
Esmaspäevase seisuga on haiglaravil 725 COVID-patsienti. 15. veebruaril oli neid 492.
Neist, kes on haiglaravil, pääseb kolmandik koju esimese nädala järel. Kaks kolmandikku on haiglast välja kirjutatud kahe nädalaga. Samas 2% on haiglas vähemalt kuu aega.
Võrreldes naabritega – või ka ülemaailmselt – oleme nakatumiste arvult tipptegijad.
Ehk et me peaksime piirangute leevendamisest rääkides väga argumenteeritud ja teadlikku diskussiooni pidama. Vältida tuleb valede sõnumite õhku viskamist. Sest täna ei ole see koht, kus võiksime n-ö rihma lõdvaks lasta.
See platoo, kuhu nakatumiste arvuga jõudsime, on ikka väga kõrge. Sealt paar sammu alla astudes oleme ikkagi äraütlemata kõrgel.
Olen nõus, et piirangutest võib rääkida ning tulebki hinnata, millised meetmed töötavad ja millised mitte. Analüüsida ka nende laiemat mõju. Näiteks võiks kaaluda, kas peale koolivaheaega algklassid kontaktõppele lubada. Lisaargument haridusteaduslike kõrval on kindlasti ka see, et õpetajate vaktsineeritus on ca 90%.
Samas suurt pilti vaadates on vaktsineerituse üldine tase veel siiski liiga madal, nakatumiste tase samas liiga kõrge, et võiksime aprilli kontekstis kaaluda meelelahutuse jms piirangutest vabastamist või suuremate kogunemiste korraldamist.
Küll võime sellest väikesest langusest välja lugeda, et kui piiranguid järgitakse, siis sellel on mõju. Sedamoodi jätkates võiks ka nakatumiste arvu langus jätkuda üha kasvavas tempos.
Hergo Tasuja
Hiiumaa kriisikomisjoni juht
