võistluste kodulehekülg Andrus Padu on ka varem, siis koos legendaarse jääpurjetaja Vello Jürjoga Euroopa meistrivõistlustel startinud, Oolupiga oldi selle taseme võistlustel esimest korda. Jürjoga koos saadi üleeelmisel aastal kaheksas koht, mis oli toona eestlaste jaoks parim tulemus. Nüüd siis tuli pronks eriti osavõturohkes konkurentsis. Üle hulga aastate osales nii palju võistkondi – 36, et võistlus peeti kahes grupis.
Padu märkis, et nad purjetavad Oleviga koos ka suvel, siis Folkboodil ning Oolup on neljakordne Eesti meister selles võistlusklassis. “Selles mõttes ei ole võistluspurjetamine talle võõras,” ütles Padu. Jääpurjetamine on tema sõnul küll teistmoodi kui purje abil vee peal kihutamine, aga üldised põhimõtted on samad. “Jääpurjetamisel ei tohi sa kiirust ära kaotada, vee peal purjetades on olulisem kõige otsem tee märgini,” püüdis ta asjatundmatule kuulajale erinevust selgitada.
Üheks edu pandiks nimetaski ta, et nad mõlemad on heas füüsilises vormis ja suutsid kohe stardis jääpurjekale hea hoo sisse joosta.
Samas on talvepurjetamine väga tehniline ala ning suurimaks tagatiseks, miks neil nii hästi läks, nimetas Padu treeneri Vello Jürjo trimmitud sõiduriista.
“Meie realiseerisime tema töö. Kui võistlus oli läbi, siis Olev ütles mulle – tead, mis me tegime! Me sõitsime terve regati ja me ei keeranud ühtki talrepit ega midagi – me üldse ei puutunud midagi! – Tavaliselt on nii, et kogu aeg käib mingi otsimine, aga meie ütlesime, et meie seda ei tee, sest Vello on selle teinud ja meie seda paremaks ei oska keerata.”
Padu lisas, et sellevõrra oli neil rohkem ruumi purjetada, kui et tegeleda mingite kuide, võide või agadega.
Padu-Oolup võitsid ühe sõidu, ühes olid teisel kohal, ühes kolmandad. Üks sõitudest annulleeriti, kuna juhtus midagi, mis ülikiire spordiala juures nagu jääpurjetamine seda on, on tavaliselt haruldane – inimvigastustega kokkupõrge. Vähemalt kinnitas üle 60 aasta jääpurjetamisega tegelenud Jürjo, et ta ei tea varasemast ajast ühtegi sellist õnnetust, kus sõitjad oleks luid murdnud.
Esimene ja teine koht jäid punktiarvestuses hiidlaste tiimi jaoks üsna kaugele – esikoht teenis 9, teine koht 10 ja kolmas koht 17 punkti, neljas koht oli veel kaugemal, 27 punkti.
“Rajal olles, kus tuleb sõita kolm ringi, vahed nii suured ei tundunud, aga kui punkte vaadata, siis on vahe ikka vahel,” nentis Padu.
Padu kiitis Hjälmareni järve jääolusid. Kuigi viimasel päeval oli jääl vesi peal, siis see võistlejaid ei seganud. Ta kirjeldas, et jää oli kakskümmend sentimeetrit paks, aga kogu jää sisestruktuur oli näha. Kui meil siin on tavaliselt valge jää, mida nimetatakse lumejääks, siis seal oli kõik korraga külmunud ja kuna järv on niivõrd sügav, tundus jää must.
Korralikke võistluspäevi oli kaks, kolm päeva veedeti tuult oodates. 13.–18. veebruarini toimunud võistluspäevad pakkusid põnevaid hetki ning ka rõõmustavaid tulemusi Eesti jääpurjetajatele.
Euroopa meistriteks tulid venelased, hõbedale nende kaasmaalased ja lisaks hiidlaste kolmandale kohale oli märgilise tähtsusega ka eestlaste võistkondlik esikoht tugevate Vene ja Poola võistkondade ees.
Eestist käis Euroopa meistrivõistlustel kuus võistkonda koos treeneri Vello Jürjoga: Olev Oolup–Andrus Padu (3. koht), Ott Kolk–Juhan Kolk (6. koht), Indrek Aavik–Erik Riim (8. koht), Meelis Saarlaid–Urmas Kruusmägi (13. koht), Ants Haavel–Andrias Sillaste (20. koht) Priit Saarlaid–Taavi Välisson (23. koht).
Olev Oolupil ja Andrus Padul seisavad sel hooajal ees veel Eesti meistrivõistluse sõidud. Märtsi algul loodetakse Hiiumaal Orjakus, Salinõmmes või mõnes muus sobivas kohas pidada veel ühed rahvusvahelised jääpurjetamisvõistlused. “Loodame, et jää ikka hoiab, et saaksime selle teha ikka Orjakus – see sadam on selleks väga hea,” ütles Andrus Padu.
